Thursday, February 6, 2014

Teismelisega (mitte)tülitsemine


Kui teismeline teeb vastupidi sellele, mida soovitate ja takkapihta jääb ka ööseks kodust ära, ehkki nõudsite varajast saabumist, siis pole ime, kui tunnete end seetõttu läbikukkunud lapsevanemana. Teismelise ja täiskasvanu maailmade kokkpõrkes tuleb aga just eelkõige vanemal käituda nii, et usaldus tülitsemisest hoolimata alles jääks.
Alaealiste lastega suheldes annavad vanemad tihti neile korraldusi. Korraldused võivad puudutada laste heaolu ning on seetõttu olulised järgida (nt pane soojalt riidesse). Korraldused võivad olla seotud ka üldiste käitumisnormidega a la pane käsi suu ette, kui aevastad; ära matsuta süües, korista oma tuba või nõud ära. Vanemad eeldavad, et lapsed kuuletuvad ning kui nad seda ei tee, siis tõstavad nad häält, et sõnumi olulisust rõhutada.

Teismelised on konfliktsed, sest alles otsivad ennast
Teismelised on oma arenguetapis kohas, kus psühholoogilises mõttes rekonstrueeritakse oma mina ehk see võetakse tükkideks lahti ja pannakse kokku tagasi. Tulemuseks peaks olema vähemalt osaliselt vastus küsimusele: kes ma olen. Enne teati seda pigem vanemate kaudu, nüüd tahetakse ise välja selgitada. Samas mida rohkem lasti lapseeas väikesel inimesel ise areneda, seda vähem hindab ta ehk teatud asju enda puhul ümber. Igatahes on see periood tihti näiliselt vanematele vastanduv: kui nemad ütlevad must, siis mina ütlen valge.
Kui need kaks ülalkirjeldatud maailma kokku põrkavad, siis on teatud hetkedel raske tüli ära hoida ja mina pean mõningat tülitsemist oma teismelisega ka normaalseks. See ei tähenda, et suhted on tingimata halvad. 

Ka konfliktide puhul saab usaldust säilitada
Nagu paljud asjad, saab see alguse juba lapseeas, mil peres kujunevad välja teatud reeglid selle kohta, mis on lubatud ja kuidas me omavahel suhtleme. Siinkohal on väga oluline enda eeskuju. Kui me tahame, et laps ja hiljem teismeline tuleks meie juurde oma muret kurtma, siis peaks peres valitsema arusaam, et jagatud mure on pool muret. Ei tohiks juhtuda, et kedagi pärast halvustatakse, et oled nõrk või nannipunn või mitte piisavalt mehine (poisi puhul), liiga tundlik jne. Hea on kui vanem suudab natuke muret peegeldada ehk sõnastada see ümber, millega näitab kurtjale, et mõistab teda.
Teismelise puhul on oluline, et ta teaks, et vanemad on olemas, kui ta seda vajab ja tema reeglina otsustab, millal ta ise hakkama ei saa. Oluline on rõhutada, et teismelise vastu saab huvi üles näidata ilma tema privaatsust rikkumata või ilma ülekuulaval viisil vestlemata. Ikka tasub küsida, kuidas läheb, millest ta mõtleb, mida ta tunneb ning isegi kui ta kohe ei haaku, võib see südamelt-ära hetk tulla väikese viitega.

Teismelisega suheldes muutub olulisemaks võrdne-võrdsega suhtlemine
Teismelise puhul on tähtis, et ta tajuks lugupidamist ja austust - nt koputage ja oodake lubavat vastust, kui ta on oma toas ja uks on kinni. Kõige parem on, kui ta koristab oma tuba ise. Näiteks musta pesu puhul võiks enne küsida, kas võib selle pesumasinasse viia, veel parem, kui ta ise seda teeb. Ka toiduvalikul võiks arvestada sellega, mida tõesti süüa ei meeldi ning siis mitte sundida. Selle asemel, et minna ja panna telekas kinni, kui ta seda vaatab, võiks seda paluda tal ise teha jne.
Juba väikest last õpetatakse vastutama, nt pane oma mänguasjad õhtul ise ära, ja see jätkub teismelisega. Hea on kui tema eest ei tehta asju ära, vaid lastakse tal ise kogeda põhjus-tagajärg seoseid.


On ilmselt väga raske tunda ennast hea vanemana, kui arvad, et võsuke teeb suure vea ning samas mitte sekkuda. Arvan, et oma seisukohta selgitada võiks ikka - see on osa hoolivast käitumisest, aga kui minna ähvardusteni ja ultimaatumiteni, siis pigem on teismelise reaktsioon (just nimelt reaktsioon mitte teadlik soov) teha risti vastupidi sellele, mida väidetavalt temast targem inimene ütles. 
Igat tüli ei maksa karta
On loomulik, et teismeline otsustab ise enda stiili ja hobide üle. Kindlasti on aga osa vanemate hoolivast käitumisest piiride panemine nt. alkoholi suhtes. On selge, et selles vanuses eksperimenteeritakse, aga vanematel on õigus ja ka kohustus sekkuda, kui teismeline piiri katsetamise ja ennasthävitava käitumise vahel ära ei tunneta. Ja sellisel juhul võib tüli tulla ning seda ei pea kartma.
Üldiselt luuakse omavaheliste suhete vundament lapseeas ning teismelise puhul tuleb lihtsalt loota, et kõik see on tal meeles isegi kui ta teod pole alati kooskõlas hea tavaga või talle õpetatuga. Hormonaalne areng võib aegajalt põhjustada suuri emotsioonide puhanguid, millest ka teismeline ise aru ei saa. Hea on teada, et reeglina läheb see mööda ja paari-kolme aastaga on teie ees noor täiskasvanu, kelle üle olete uhked ja rõõmsad.

Ilmus Delfi veebiväljaandes Pere ja laps 05.02.14

Kvaliteetaeg väikelapsega


Paljud esmakordsed emad tahavad oma beebi jaoks olemas olla igal hetkel. Hing rebeneb, kui lased end kaasa viia mehe ettepanekust romantiliseks õhtusöögiks kahele, kui samal ajal on laps kodus vanavanema või hoidjaga – laps vajab ju ema! Mõni ei julge dushi alla ka minna kartes, et äkki selle 10 minuti jooksul lapsel on ema vaja ja siis ta saab trauma, kui ema kohe ei tule. Tegelikult pole olukord sugugi nii hull.
Viimased uuringud on näidanud, et turvalise kiindumussuhte tekkimiseks on beebiga vaja kontaktis olla 30% ajast st ööpäevast. Minu meelest see võimaldab paljudel muretsevatel emadel rahulikumalt hingata kas korra poes käies või sõbrannaga kohvikus kokku saades – lühike lahusolek väikesest ei tähenda tema jaoks hülgamist ega sellest tulenevat traumat.

Kui laps kasvab suuremaks, siis muutub ka temaga koos veedetav aja sisustamine. Mõned emad muutuvad siis „pioneerijuhtideks“, kes püüavad iga ärkveloleku hetke lapse jaoks sisustada arendavate ja enda arvates lapse jaoks toredate tegevuste läbi. Kui ideed otsa saavad, tekib osadel ärevus, et mida nüüd ette võtta, et lõbus ja huvitav oleks. Siin pakun välja ühe oma kogemusest hästi töötava nipi: las laps ise suunab sind teda huvitava tegevuse juurde, sina mine sellega lihtsalt kaasa.
Võib-olla lapse vaheldusvajadus pole üldse nii kõrge, kui eeldad. Ehk sobib talle kümme minutit järjest kastanilehevarrega vehkida kujutledes, et see on trummipulk ja siis süveneda tavalise paelaga mängimisse, mis tema jaoks on turvavöö, edasi tahab ta sinu süles raamatust pilte vaadata ning akna taga väljas toimuvat jälgida.
Mida ise peab alguses tegema, on õpetama last mängima ehk näitama ise ette, kuidas erinevate asjadega mäng käib ning kutsuma siis last osalema. Kui ta seda juba oskab, siis võiks näidata, kuidas mängu edasi arendada ehk mida veel selle asjaga saaks teha.
Mis on väga oluline, on see, et lasta lapsel üks tegevus lõpuni teha ja siis soovi korral suunata ta tähelepanu mujale. Võib isegi esimese tüdimuse märgi puhul veel teda mitte käsilolevast tegevusest eemalduda lasta, vaid ise sekkudes huvi üles kerida. Paljud vanemad pakuvad järjest välja uusi tegevusi, nii et laps ei keskendu ühelegi tegevusele lõplikult. Väidan, et selline käitumine võib kaasa aidata tähelepanuhäirete tekkimisele hilisemas eas st laps hakkabki vajama pidevalt stimulatsiooni vaheldumist.
Kaheaastast saab kenasti rakendada söögitegemisse, koristamisesse, lemmiklooma eest hoolitsemisesse, nii et ka igapäeva situatsioonid pakuvad ühistegevusi, mida laps võib nautida.
Mäng on tore viis lapsega aega veeta ja võib vabalt lasta tal endal sobiv tegevus välja valida ning siis selles õhinaga osaleda. Jutu alguse juurde tagasi tulles – ka pärast tööpäeva tund-paar ühist ajaveetmist annab lapsele sõnumi, et tal on kõrval tore(dad) ja hooliv(ad) vanem(ad).

Ilmus Delfi veebiväljaandes Pere ja laps 23.01.14