Monday, December 9, 2013

Mehe uus naine trügib mu lapsele "emmeks"

Naistekale kirjutas oma murest üks ema, kes kasvatab last peamiselt üksi, kuid laps käib aeg-ajalt ka isa ja tema uue pere juures. Lugejat häirib, et uus naine tunneb end tema lapsega suheldes liiga vabalt ning tahab talle ema eest olla. 

"Läksime lapse isaga lahku, ta võttis endale uue naise, kellel on varasemast kooselust tütar. Luban oma lapsel isaga regulaarselt kohtuda ja tegeleda temaga, sest laps ei ole ju meie lahkuminekus süüdi. Mind häirib aga see, et uus naine tahab aktiivselt mängida emmet ning trügida lapse esinemistele ja üritustele, kus peaksime käima minu meelest ainult mina ja lapse isa. Ja kui ma ei luba uuel naisel tulla, siis jääb ka isa üritusest ilma, sest uus naine teda üksinda kodust välja ei lase. Selline mure kestab meil aastast aastasse ja mina ei tea, mida teha."

Vastab Suhteabi psühhoterapeut Kärt Kase:
Teie lugu on huvitav. Esimene küsimus tekib selle  kohta, kas see, et mehe uus naine tahab teie lapsele  uut ema mängida  väljendub ainult selles, et läheb lapse isaga kaasa lasteaiapeole? Kui
jah, siis ehk on teie järeldus ennatlik ning kui selle põhjal olete  temast oma natuke negatiivse arvamuse kujundanud, on ka see ehk  ennatlik. Täiesti normaalne oleks naisega sellest rääkida ja arutada,  mis teie arvates sobib ja mis mitte. Lapsele on kindlasti parim, kui  olete eksi uue elukaaslase suhtes neutraalselt, ideaalsel juhul positiivselt meelestatud, mis ei tähenda, et peate perekonniti läbi käima, vaid lihtsalt võite rõõmu tunda, et teie endine kaasa on endale  uue sobiva naise leidnud. Meil ei ole käsiraamatut, kuidas kärgperedes  reeglid olema peavad, kujundame need ise ning kui teile midagi ei meeldi, saab ju seda viisakalt väljendada. Kui tõesti püüab naine teie
rolli üle võtta, kuidagi teid halvustada ja kõrvale lükata, siis peab kindlasti märku andma, et selline asi pole aktsepteeritav. Võib-olla aga asi nii hull pole.
See, et naine lapse isaga lasteaia üritustel kaasa käib on ehk sellest, et ta soovib lapsele näidata, et ka vanemate lahkumineku korral on tore pereelu siiski võimalik pidades siis ennast ja oma last teie lapse uuteks pereliikmeteks. See on iseenesest armas soov ning seda ma hukka ei mõistaks. Muidugi on huvitav, et ta ei taha last isaga kahekesi peole saata. Mainite, et saate eksiga muidu hästi läbi, võib-olla tunneb uus naine ennast teist siis natuke ohustatuna. Samas kui teid samal üritusel pole, siis on keeruline mõista, miks ei võiks laps-isaga kahekesi seda aega veeta.  Tekib ka küsimus, miks ei võiks teie lapsele selgitada ja tema vajadusel või soovi korral oma lasteaiakaaslastele miks isa on peol teise naise ja lapsega? Tänapäeval on ju nii palju kärgperesid ning mõneti võib isegi lahe olla, kui lapsel on mitu lähedast täiskasvanut võrreldes lapsega, keda näiteks kasvatab üksikema. Kas see, et lapse isa on uue pere loonud on teie jaoks häbiväärne? Kui mitte, siis võite normaliseerivat hoiakut kenasti lapsele edasi anda ning tema oma eakaaslastele samuti.


Ilmus delfi naistekas 13.11.13

Friday, November 1, 2013

Armastada üht ja olla armunud teisesse

Miks võime armuda kellessegi teisesse kui oleme suhtes ja armastame oma parnterit? Miks on see tunne nii võimas?
Tunded mõistuselt ei küsi, nii et armumistunne võib teise vastu tekkida küll, isegi kui oma partneri vastu on armastus. Armastus nimelt tihtipeale kätkeb endas hoolimist, sõprust, teisega arvestamist ning armumise pärusmaa on kõrgendatud meeleolu, elevus, kirg. See tähendab, et meid valdavad emotsioonid on natuke erinevad. Mina väidaks isegi, et armastussuhe oma armsamaga on pigem otsus kui tunne – me otsustame, et tahame ühe inimesega koos olla ja olemegi. Loomulikult on selle otsuse taga teatud tunded, aga neile ei omistata otsustavat kaalu kuna need võivad tuhmuda-muutuda.  Kui armastus on nagu rahulik järv, siis armumine kui kiirevooluline jõgi. Kui meile meeldib ujuda, siis on mõlemal oma eelised, aga jah tavaliselt on armumistunne oma intensiivsuselt tugevam kui armastus. Armumine on paljuski keemiline ja kindlasti ajutine seisund.

Mida võiks soovitada meie lugude peategelastele - kuidas võiksid nad sellises olukorras käituda ja mil viisil oma tunnetes selgusele jõuda?
On raske olla aasta aega armunud, tavaliselt läheb see rutem üle ja siis on küsimus, mis edasi. Tulevik sõltub sellest, mis tähendus armumisele anda. Võib arvata, et see on märk hingesugulase leidmisest ja teda ei saa niisama lihtsalt minema lasta. Isegi kui nähakse mõningaid agasid, siis võidakse endale sisendada, et peab suhtele võimaluse andma, muidu saadab kahetsus eluaeg. Võib aga ka arvata, et armumisi tuleb elus ikka ette, kõigiga ei pea tingimata suhet looma ja kõigiga poleks ka hea suhet luua, sest kindlasti algaks varsti probleemid, mis rõõmsal elul kaua kesta ei laseks.
Oluline küsimus millele vastata on ka see, mida see armumine ütleb meie suhte kohta. Kas see, et meil on palju ühiseid huvisid ja räägime palju tähendab, et praeguses püsisuhtes elavad pigem mõlemad oma elu ning tuntakse puudust suuremast lähedusest kui seda praegu on? Kas see, et saan kõigest teisega rääkida, viitab vähemale usaldusele püsisuhtes? Miks ei tunne ennast piisavalt turvaliselt oma partneriga kõike jagades?  Tihti leiab nii analüüsides rahulolematuse kohti, millega võiks tegeleda, kui tahetakse oma kaasaga kokku jääda ja temaga paremat suhet luua.

Kuidas teame, et langetades valiku ühe kasuks, ei jää me ilma oma võimalikust eluarmastusest?
Siin on jälle küsimus, mida inimene usub tõe olevat. Kui usutakse, et on olemas üks eluarmastus, kellega kõik on ideaalne, siis osalt on see ohtlik, sest pole paari, kellel oleks suur lähedus, aga erimeelsusi mitte. Perfektsust otsides võibki üksinda jääda ning iga suhe, milles inimene julgeb olla tema ise, muutub see-pole-see-ks. Pigem võiks otsuse teha teadlikult, mitte armumistunde tugevuse järgi. Ikka on hea kui inimesega on sarnased väärtushinnangud, sealt edasi huvid, et täiendatakse teineteist jne.
On oluline meeles pidada, et reeglina saab korraga olla lähedane ühe inimesega ja arendada-parandada ühte suhet. Seega kui tahetakse oma partneriga kokku jääda, peaks olema tema see, kellele eelkõige oma tähelepanu suunate. Kui see suhe mingil hetkel enam vajadusi ei rahulda, on üks võimalustest suhe lõpetada ja proovida teisega.

Kas on võimalik ka oma partnerisse uuesti armuda?
Kui näha oma partnerit kui muutuvat inimest, kelle põhiolemus on sama ja teile väga meeldib, siis jah. Kui need omadused, mis teid alguses köitsid, avalduvad mingis situatsioonis väga eredalt, on tunne ka selle võrra tugevam. Samas ei tohiks armumistunnet taga ajada, sest kui seda ei tule, siis järgneb pettumus. Tore on lasta armastusel küpseda ning avastada selle uusi tahke, ilma et nutaks taga algusaja suuri emotsioone.

Loe tervet lugu oktoobrikuu Cosmopolitanist 2013

Monday, October 7, 2013

Suhtlemine eks-ämmade ja -äiadega pärast lahutust


Kuidas korraldada suhteid, kui täiskasvanud laps lahutab? Kas püüda suhelda eks-idega nagu enne või leppida olukorraga ja lõpetada suhtlemine?

Olen kuulnud, et lahutuse korral küsib näiteks meespoole ema pojalt, kuidas too suhtub eksminiaga edasi suhtlemisesse. Kui poeg on nõus, siis toimub suhtlus edasi sellises mahus nagu eksämm ja eksminia seda soovivad. See tundub viisakas ja tore, kui omavahel on hea kontakt ning see võib teatud sagedusega jätkuda. Kui aga vanem lapse luba ei saa, siis võiks ehk tõesti mõnda aega otsesuhtlust piirata, muidu võivad suhted pingeliseks muutuda, kuna tekib otsekui lojaalsuskonflikt (a la kelle poolt sa siis oled!). Mõneti on ju loogiline, et kui abielludes saad endale ühe pere juurde, siis lahutades kaotad. Nii nagu on oluline piiride seadmine abielludes päritolupere ja vastloodud pere vahele, kehtib sama ka lahutuse puhul. Samas on mõneti keeruline vastata küsimusele, kes on minu pere, kui paar on olnud abielus kakskümmend aastat ja näiteks pärit ühest väiksest kohast. Siis on niikuinii kõik omavahel tuttavad ja miks mitte sõbradki ning minia-ämma või äia-väimehe suhe võib olla arenenud lähisuhteks. Näiteks kui poiss on isata kasvanud, võib ju ta naise isa muutuda talle mõneti isa-kujuks ning lahutuse korral võib loobumine olla väga valuline. Kõige toredam oleks, kui suhelda võiksid need inimesed, kes tahavad omavahel suhelda ning teised austaks inimese õigust valida ise endale sõpru ja teekaaslasi.

Kui peres on lapselapsed, siis kas selle nimel peaks püüdma suhteid hoida ja kuidas seda teha?

Suhe vanavanematega on hoopis teistsugune kui oma vanematega ja kindlasti on see rikastav, kui vanavanemad lapselapse elus osalevad. Taaskord, kui lapsel pole isa, võib vanaisa olla see, kelle kaudu poiss õpib mees olema, õpib kuidas naistega käituda (nähes kuidas vanaisa vanaemaga käitub), milliseid toimetusi kodus tehakse jms. Kui suhe on konfliktselt lõppenud ja lahusolek on veel suhteliselt värske (näiteks kuni aasta), siis võib teha sellise kokkuleppe, et lapse ema vanemate juurde läheb ema ja lapse isa vanemate juurde isa ehk et ei pea sundima endist paari omavahel suhtlema, kui see tooks kaasa pahandust ja ärritatud õhkkonna. Antud skeem ei tööta hästi siis, kui laps on alles imik ja rinnapiimal ning isapoolsed vanavanemad elavad kaugel. Eks siis saavad vanavanemad lapselapsele külla tulla, kuigi nende visiitide sagedus on siis kindlasti harvem. Nii nagu ei tohiks lahutatud peres keelata lapsel lahuselava vanemaga suhtlemist, ei tohiks keelata ka tema vanematega suhtlemist. Kui laps on piisavalt vana ja tal on juba oma suhe vanavanematega välja kujunenud, kus ta näiteks ei taha nendel külas käia, siis on teine asi, aga kontakti tekkimist ja püsimist võiks vanemad eelkooliealiste puhul soodustada. Loomulikult peavad siis olema selged reeglid, et teist poolt lapse juuresolekul ei halvustata. Hea oleks ka kui pikema viisiidi puhul igapäeva toimetuste osas oleksid reeglid sarnased kui kodus.

Kui kooselu jooksul oli vanavanematega kontakt pinnapealne, siis on tõenäoline, et see hääbub, aga ega see ka hea pole kui ainult põhimõtte pärast pingutatama hakatakse. Suhted võiksid areneda ja miks mitte ka taandareneda oma loomulikku rada pidi ilma käskude ja keeldudeta. Kui paari lahkuminek oli mõlemapoolne otsus või kui negatiivne kogemus on neutraalseks või lausa positiivseks muutunud ning suhted ämma-äiaga olid head, võivad lahutatud kaasad koos lapsega minna eksämmale-eksäiale külla ilma liigset ebamugavust tundmata. Kui laps on suurem, saab ta iseseisvalt vanavanematega suhelda ja otse kontaktis olla.  

Millised on tüüpilised probleemid eksidega suhtlemisel? (Tige ämm, kes püüab olukorda kontrollida; lastega perest lahkunud minia, kes ei luba ekspartneri suguvõsal lastega suhelda...) Millised on lahendused ja kes on olukorras võtmepositsioonil?

Vahest peetaksegi näiteks ämma paari lahkumineku põhjuseks – seda juhul kui ta on pidevalt erineval viisil pojale sisendanud, et ta võiks palju parema valiku teha vms. Siis pole üllatav, et naine ei soovi eksämmaga enam edaspidi suhelda ning ehk ei taha ka lapsi ta juurde saata kartes nende mõtete mürgitatamist. Kui laps on väike ja vanematest sõltuv, siis ausalt öeldes ei oskagi näha, kuidas vanavanemate ja lastelaste vaheline suhe võiks lahutusejärgselt kesta. Vanem ju vastutab lapse eest ja otsustab mis on talle hea ning tihti lähtub see enda suhtumisest teise inimesse. Kahju on see, kui vanavanemad ise ei taha enda arvates tüli tekitada ning jäävad ootepositsioonile, et küll oma lapse ekskaasa mingil hetkel neile lapselapsi näha toob. Seda aga võib tõlgendada soovina mittesuhelda ja nii kontakt hääbubki. Minu meelest ei ole küll patt ise otse eksminia või eksväimehe poole pöörduda, et lapselapsega suhtlemiskorda arutada.

Millest sõltub see, milliseks suhted kujunevad pärast lahutust? (suhted kooselu ajal; uue „kehvema“ minia tulek suhteringi...?)

Kõige rohkem mõjutab see, millisel viisil lahku mindi. Kui see toimus ühe poole petmise pärast või muul põhjusel, kus on selgelt üks hea ja teine paha (nt alkoholism või hasartmängu sõltuvus), siis võivad negatiivsed emotsioonid sh süüdistamine, viha, pettumus, kättemaksusoov, kesta päris kaua ning mõjutada nii eksämmade-äiadega suhtlust kui ka lapselastega suhtlust. Sagedasti normaliseeruvad suhted siis, kui leitakse uus kaasa ja keskendutakse pigem uue kooselu rajamisele, kui vana sh ekspartneri kritiseerimisele.

Reeglina räägitakse suhete/lahutuse puhul rohkem ämmade-miniate suhetest. Aga mehed? Eksäiad ja pojad-väimehed – milline on nende roll ja võimalus suhetemustris?

Tihti võtavad mehed vähemalt väliselt lahkuminekut rahulikumalt ning on ka uue suhte rajamise osas tolerantsemad. Seetõttu näen, et kui oleks nende teha, siis võiks vanaviisi suhetega edasi minna. Vahest on aga teine pool kardinaalsem ning püüab ka leplikumat hinge enda poolele meelitada keelates suhtlust või andes mõista, et see on ebasoovitav omavaheliste suhete potentsiaalse halvenemise tõttu. Siis sõltub mehest, kas ta allub sellisele käitumisele või mitte.

Millised on mõned universaalsed soovitused?

Tore oleks, kui inimesed tegeleksid rohkem enda eluga ja oma heaolu loomisega kui teiste elu ette kirjutamisega sh kellega teine võib suhelda.

 
ilmus ajakirjas "Elukiri" septembris 2013

Thursday, September 5, 2013

Mida teha, kui minu soove ei peeta oluliseks?

Mida teha, kui mees järjekindlalt ei pea mu soove oluliseks? Kui palun tal näiteks kodus midagi parandada, lükkab ta seda nii kaua edasi, kuni keegi saab haiget, sest parandamist vajav asi puruneb või kuni ma võtan tema nähes telefoni, et töömehed kohale kutsuda. Või näiteks palun tal söögilauas mitte arvutiga tegeleda, tema võtab aga kogu aeg läpaka õhtusöögilauda kaasa ja loeb söömise vahel uudiseid, kuni ma karjuma hakkan ja tal taldriku eest ära tõmban. Rahulikult rääkides lähevad mu palved tal kõrvust mööda ja kui lõpuks karjuma hakkan, sest kolm korda rahulikult palumist pole tulemust andnud, süüdistab ta mind üle pingutamises ja hüsteeritsemises. Varem ta polnud nii ükskõikne, nüüd tundub mulle, et tal on täitsa suva, mida ma ütlen või arvan. Ainult karjumisega saan ta nii kaugele, et ta parandaks katkised asjad ära või käituks näiteks söögilauas viisakalt, mitte nagu siga. Ma pole mingi näägutav naine, kes elab tal pidevalt igasuguste soovidega seljas ja ei lase mehel rahulikult olla. Omast arust on põhjendatud soovid. Näiteks katkise ukseluku parandamine, et laps saaks ka ukse korralikult lukku ja lahti. Või tilkuva wc’poti parandamine või kolm kuud nurgas seisvate põrandaliistude lõpuks ära panemine! Mul on tunne, et ta ei viitsi enam üldse pingutada ja laiskleb ja vedeleb nagu tüüpiline diivanimees, selle asemel, et kiiresti need asjad ära teha. Aga kui mina ise hakkan tegema või kutsun töömehed, ta läheb närvi ja karjub ja on pärast nii vihane!!!

Ma riskin teile vastamisega põlu alla sattuda, aga kui ma inimestega kohtun, siis on mu eesmärk aidata inimestel näha asju teisiti kui seni, sest seesama mõttemuutus võimaldab ummikseisust, milleni teatud probleemid viivad, välja tulla. Sõbranna võib koos teiega meest kiruda, aga mina pean oma rolliks midagi muud.
Ehk olete kuulnud, et suhtes võib olla täiskasvanu-täiskasvanu moodi ja ka vanem-laps viisil. Tundub, et teie suhe on kujunenud vanem-laps suhteks, kus teie otsustate, mida peab tegema või ei tohi teha, millal teha, karjute, kui sõna ei kuulata ning karistate näiteks toidu äravõtmisega. Saan aru, et see teile ei meeldi.
Kas olete valmis ennast muutma, sest ainult seda saate teha? Kas olete nõus lubama mehel teatud asju teha omas tempos ja omamoodi? Kas sobib, kui ta teatud asju üldse ei tee?
Tihti on nii, et meie elutempod on erinevad, st kui ühe jaoks on ammu see aeg juba käes, mil mingi asi peaks tehtud saama, siis teine alles mõtleb selle peale. Iseenesest on hea, et paarisuhtes üks kiirema rütmiga pool on, sest tema võib olla käivitav jõud situatsioonides, mis seda tõesti nõuavad.
Tundub, et teie kaks lihtsalt olete eriarvamusel sellest, mis on oluline. Kui üks on väga aktiivne, siis teine võib olukorda oma passiivsusega tasakaalustada püüda. Tundub ka, et teie võtate mehe käitumist, nii et te pole talle piisavalt tähtis. Loomulikult teeb see kurvaks ja ajab närvi. Ehk arvate ka, et laps pole mehele tähtis, kui ta teie arvates venitab lapsele potentsiaalselt ohtlike või ebamugavust tekitavate asjade (korda)tegemisega.
Kui vaadata olukorda teie mehe silme läbi, siis võib tema aga tõepoolest arvata, et te närite tal hinge oma näägutamisega, ei lase tal ise teatud otsuste või tegudeni jõuda vaid kirjutate need asjad ette. Sellega võib talle jääda mulje, et tema pole teie jaoks oluline st tema sõna ei maksa. Ehk tasub koos läbi arutada tegemist vajavad tööd ning ka see, kes need ära peaks tegema. Kui mees pakub ennast, siis las pakub välja ka aja, mille jooksul ta need ära jõuab teha ning las ta siis toimetab ilma teiepoolsete meeldetuletusteta.
Püüdke teda usaldada, sest kui te seda ei tee, siis ta tunneb selle ära ja võib kasvõi protestimärgiks tööde valmimisega venitada ning võimuvõitlus jätkub. Samas tahate te mõlemad, et teie sõna ja arvamust kuulda võetakse, eks ole?

ilmus 4.09.13 Delfi Naistekas

Wednesday, August 21, 2013

Üheöösuhted

Mis on meeste/naiste motivatsioon minna üheöösuhetesse? (Tean, et see võib varieeruda, aga ehk saaksite tuua mingid mustrid)
Kõige laiemas mõistes eristaksin kahte tüüpi üheöösuhteid. Kui me räägime noortest, siis osa soovivad seksuaalselt eksperimenteerida partneriga püsisuhet loomata. Arvatakse, et võõraga saab ennast vabamalt tunda, sest teoreetiliselt pärast enam ei kohtuta. Need, kes on juba vanemad, võivad seksis tegelikult otsida armastust, aga mingisugustel põhjustel on neil emotsionaalselt lähisuhet raske luua või nad ei oska seda teha.

Mis on naise nö hind? Mis on määravaks teguriks, et ta oleks nõus seda tegema? Joove, mehe välimus, sõnad, kaua üksi oldud aeg?
Seda on küll väga raske välja tuua, mis määravaks saab. Kunagi ülikoolis tegime kaastudengitega sotsioloogia kursuse raames eksperimenti, et kui lähed (päevasel ajal) võõra juurde pakkudes üheöösuhet, siis kas vastustes on soolist erinevust. 90% meestest oli valmis neiuga kaasa minema, aga vastupidist me ei täheldanud. Kui soov on esmakordselt üheöösuhet proovida ja kerge ärevus on sees, siis joove võib soodustavaks teguriks olla. Seksuaalse kontakti puhul kindlasti on välimus ehk füüsiline külgetõmme oluline. Kui ollakse kõrge eneseväärikusega, siis on ehk ka jutt oluline. Kipun arvan, et kaua üksi oldud aeg on üldiselt määravam kui potentsiaalse partneri ülaltoodud omadused.

Mida üheöösuhtest eeldatakse? (ainult üks öö ja kõik vs edasine kohtumine, pikem suhe vms)
Kui tegelikult soovitakse üldises plaanis suhet luua, siis võib alguses tõesti ootusi madalal hoides endale sisendada, et see on üks ja ainus kord - kui siis edasist kontakti ei järgne, ei saa enesehinnang hoopi, et ma ei olnud piisavalt hea ja tasemel. Samas on neid, kes hindavad oma iseseisvust ja sõltumatust nii kõrgelt, et muu kui üheöösuhe ei tule kõne allagi. See võib olla nii elu üks periood kui ka inimest pidevalt saatev muster.

Kas eesti neiu eristub kuidagi? (vs üheöösuhete mustrid väljaspool)
Kahjuks ei ole ma kursis, kas taolisi uuringuid tehtud on ning kui jah, siis millised on tulemused ja järeldused.

Mis on suuremad ohud?
Kindlasti ei saa mööda vaadata terviseriskidest. Üks osapool võib mängida solvunut, et kuidas sa julged arvata, et mul mingeid haigusi on, ning teine võib seda alkoholi mõju all pimesi uskuda. On ka oht, et üks astub üheöö suhtesse sooviga konkeetsel õhtul lõbutseda ja teine osapool tegelikult loodab, et äkki on tema see õige. Juhul kui kohtumine oli meeldiv, võib üks mõelda, et miks mitte seda kogemust korrata. Sellele aitab kaasa uskumine, et maailmas on vähe inimesi, kellega võib selline hea klapp olla - järelikult peab temast kinni hoidma.

Ehk oskate tuua ka näited, kuidas üheöösuhe on lõppenud eriti õnnelikult/õnnetult?
On olnud jälitamisjuhtumeid sarnaselt ülaltoodud näitega, kus üks muutub obsessiivseks, teine püüab ta eest põgeneda ja ignoreerib. Tean ka paari, kes kolisid nädal pärast üheöösuhet kokku ja tähistavad nüüd juba 20. pulmaaastapäeva.

Ilmus Eesti Ekspressis 15.08.13

Saturday, July 27, 2013

Paarisuhte areng ajas

Kuidas paarisuhe ajas areneb ja muutub, kas on võimalik välja tuua mingisuguseid tüüpilisi etappe ja neile iseloomulikku inimeste käitumises ja tunnetes?

Armumise ajal on kriitikameel tagaplaanil, prevalveerivad kaaslase imetlemine ja soov näidata ennast toredana. Kui kaks inimest kokku saavad ja paari moodustavad, siis nad võtavad oma suhtesse kaasa oma perekondlikud ja varasemate suhete kogemused, kuidas käituda ja mida oodata. Umbes kaks aastat läheb ühiste reeglite loomiseks ja teineteise „nurkade mahalihvimiseks“. Seega pole ime, kui pärast suurt armumist tulevad esimesed tülid – see on reeglite paikapanemisega seotud, et mina tahaks nii, aga mina naa ja teeme siis näiteks kompromissi. Tihti toimub umbes kolmandal kooselu aastal „rahunemine“ ja kuigi teatud asjad ehk ei meeldi, ollakse nendega harjunud ja leppinud. Osa läheb siis lahku, sest „tunnet enam pole“, aga võimalik on, et tunne on lihtsalt teisenenud. Tugev paarisuhe on eelduseks hea kolmiku tekkimisele, kui sünnib laps. Selleks ajaks võiks olla välja kujunenud armastus, mida iseloomustab ehk väiksem kirg kui alguses, aga suurem hoolimine ja lugupidamine. Raske on olla hea vanem, kui suhe partneriga pole lähedane, rõõmutoov ega usalduslik.
Paari arengufaasides on suurema ja väiksema sõltuvusega aegu. Tavaliselt ollakse alguses palju koos, tahetakse kõike koos kogeda ja emotsioone jagada. See võib muutuda kui perre sünnib laps ja naine paar aastat temaga kodus rohkem seotud on, mees aga jätkab sarnast elu nagu enne. Tihti tekib suhtekriis siis, kui naine pärast kodusoldud aega uuesti „tavamaailma“ naaseb ning tahab teha seda, mida vahepeal teha ei saanud - tihti on endale elamine sellel perioodil suur unistus. Vahest püüab üks suhte arengut tagasi hoida, et senine elu jätkuks ja teine jälle liiga kiiresti suurt muutust läbi viia, nii et suhte tasakaal satub ohtu. Need käitumised, mis suhet ohustavad, püütakse kõrvaldada. Mida kauem on arengupidurdus toimunud, seda ägedamalt lõpuks reageeritakse a la ma ei saa enam kalal käia muutub väljakannatamatuks.
Pere eluringi üleminekuperioodil ühest faasist teise iseloomustab vähemalt ühe poole soov suhte reegleid muuta. Tihti on konfliktne aeg, kui lapsed on teismelised, tahavad rohkem iseseisvust, aga vanemate jaoks pole nad veel piisvalt küpsed suuremaks vastutuseks oma elu ja tegemiste eest.

Tühja pesa etapp algab paaril siis, kui lapsed on iseseisvat elu alustanud. Kui mõlemad panustasid palju enda ja laste tegevustesse ning vähem või üldse mitte paarina ajaveetmisesse, siis võib neid tabada ehmatav tõdemus, et polegi enam millestki rääkida ja kõrvalseisev  inimene tundub võõrana. Vahel lõpetatakse siis suhe. Oleme ju kuulnud, kuidas 20-aastaselt pere loonud paar läheb pärast 20.-t pulmaaastapäeva lahku. See võib olla seotud tühjuse tundega, mis siis partneri osas on tekkinud kui lapsed kodust läinud on. Samas kui paar hoiab ühte laste kasvamise ajal, võivad nad olla rõõmsad nö uute mesinädalate üle, kus saavad segamatult oma meelistegevusi teha ilma, et väikestega arvestama peaks.
Vanaduses seob inimesi armastus, mida võib kirjeldada kiindumuse ja sügav sõprusena. Kui suhe on olnud rajatud eelkõige füüsilisele meeldivusele ja see nii jääbki, võib juhtuda, et seda mis seob jääb liiga väheks, et koos pensionipõlve nautida võiks.

Ilmus ajakirjas "Mari" juulis 2013

Thursday, March 21, 2013

Laps kutsub eksi uut naist emaks

Naistekale kirjutas murelik ema, kes on vihane, et tema tütar mehe uut naist emmeks kutsub. Mida sellises olukorras teha?

See, et tütar nimetab isa uut naist emmeks, on tema viis maailmaasju oma peas korrastada ning näitab tõenäoliselt ka seda, et ta on naise omaks võtnud. Kui teil on lahkuminek käsil, siis see on laste jaoks segane aeg, sest senine elu pöördub pea peale. Turvatunne kõigub tugevasti ning üldisest stressist võivad tekkida teatud agressiivse käitumise ilmingud. Kui tütar kutsub isa uut naist nii nagu oma kõige kallimat, siis peab neil teatud lähedus olema tekkinud ning see ei saa olla muud kui hea.
Siin tuleb hoida lahus oma tunded ja see, mis lapsele parim on. Lapsele on väga hea isaga edasi suhelda ning kui too on eluga edasi läinud ja arvab, et on õige aeg lapsel ka uue elukaaslasega kohtuda ning kolmekesi läbi käia, siis võiks arvata, et nende suhe on tõsine. Uuringud näitavad, et kui isa jääb pärast lahkuminekut lapsega seotuks kahe aasta jooksul, siis nende suhe paraneb või vähemalt jääb samaks, mis tähendab et kaks aastat on kriitiline aeg, mil suhe kas hääbub või saab hoogugi juurde. Tunnustan teid, et olete lasknud isa-lapse suhtel kesta.

Lapsel, kellel on ema, ei ole vaja teist ema. Te olete talle niikuinii kõige kallim, A ja O. Lapse südames võib olla koht lemmikloomale, vanaemale, ka nukule. Õnneks ei ole armastus piiratud ressurss, et jagub ainult ühele ja natukene. Tasub rõõmustada, et laps kohaneb uue olukorra ja peremudeliga kenasti ja kindlasti ei tohi selletõttu teda karistada ning võtta temalt tähtis inimene nr 2 ning samamoodi veel üks armsaks saanud naine. Kui teid häirib see, et keegi teine on ka „emme”, siis võite lapsel paluda pöörduda teise naise poole näiteks eesnime pidi, aga kui ta endiselt kasvõi kogemata jätkab „emmetamist”, siis ärge pahandage ta peale, vaid kallistage teda ja öelge talle, et ta on tore ja armas laps, sest seda ta ju on ning väärib parimat.

Ilmus Delfi Naistekas 28.02.13

Suhteigavus

Juhtimiskoolitustel räägitakse, et kõigepealt tuleb õppida ennast juhtima sh näiteks oma aega ja siis saab alles teisi edukalt juhtida. Kui me räägime suhtest ja igavusest, siis kasutaksin eeltoodud analoogiat ning väidaksin, et kõigepealt võiks endaga huvitav olla ja siis kaaslasega. See omadus on arendatav. Mäletan, kui kurtsin väiksena emale, et mul on igav. Tema pahandas ja ütles, et mõtle välja, mida siis teha. Tagantjärele tundub see kasuliku õpetusena, sest kuna tema minu igavuse eest vastutust ei võtnud, siis olin ise sunnitud mõtlema, mis mind päästaks. Sellega vallandus loovus ning õige pea olin mõelnud välja erinevaid mänge ja muid ettevõtmisi, mis mulle rõõmu valmistasid.

Kui inimesel on endaga igav, siis teine variant on leida keegi, kes lõbustaks. Kui sellele teisele meeldib inimeste meelt lahutada, talle pakub pinget erinevaid ideid välja käia ja siis koos kellegagi, kes seda hindab, teoks teha, siis on kokku saanud teineteist täiendav paar. Nii harjub enne igavust tundnu kireva programmiga ning jääbki „pioneerijuhile” lootma. See pole üldse halb variant, aga tõenäoliselt ilma paariliseta on nüüd veel vähem mõtteid, kuidas oma aega sisustada. Samuti võib mingil hetkel öelda see aktiivsem pool, et ma ka kogu aeg ei viitsi olla see, kes kõike algatab ja organiseerib, tee sina ka midagi. Aga teine ei oska, vähemalt mitte enam. Tema loovus loodab teistele. Kui kokkuleppele saadakse, võib jätkuda senine elu, vastasel juhul peaks üks teist õpetama hakkama, kuidas igavust peletada. Alustuseks võib ta ise mõne mõtte välja käia, aga teostuse jätta õpipoisi rollis olijale. Kui see on liig, siis võib esialgu ka koos tegutseda. Kindlasti on siinjuures oluline tunnustus, kui midagi hästi välja kukub, et innustada õppurit jätkama.

Igavus võib tähendada seda, et kaaslane ei ole inimesena piisavalt stimuleeriv. Tema maailm ei ole nii lai, et paljudel teemadel sõna võtta ja arvamust avaldada, tema huvid on piiratud ning tal pole piisavalt uudishimu, et uusi huvisid arendada. Sageli tunnevad taolist igavust need, kes ise on ekstravertsed, aktiivsed, on laia silmaringi ning paljude huvidega. Tihti avaldub see tunne juba pikemalt suhtes olles, mitte armumisfaasis. Liblikate ajal tundub ehk partneri tuimus rahuliku loomusena ja tema piiratust nähakse pigem positiivselt kui sügavat teadmist mingist konkreetsest valdkonnast. Suhte alguses vaadatakse paljudest asjadest mööda või üle ning põhjendatakse teisele soodsalt. Umbes kaks aastat pärast suhte algust, kui reaalsus maad on võtnud, võib korraga tunduda, et teine ei rahulda paljusid vajadusi ning temaga hakkab igav. Erinevalt eelmistest stsenaariumitest on siin tegemist inimloomusega, mida pole võimalik ümber kujundada. Sellisel juhul ei aita kurjustamine, tänitamine, ette näitamine, sundimine. Pigem võiks siis mõelda sellele, et oodata ühelt inimeselt kõikide vajaduste rahuldamist ongi ehk liig. Ene Mihkelsaare järjekordsest raamatust võib ju sõbrannaga ka rääkida ning kolleegidega aegajalt bowlingut mängimas käia, kui see endale palju rõõmu valmistab. Kindlasti on nii parem, kui vaadata kaasa piinatud nägu või teeseldud rõõmu, sest siis ju endal ka läheb tuju alla. Kui järjekindlalt oma ootusi partnerile ei korrigeerita, siis võib mingil hetkel rahulolematus väga suureks paisuda, sest tõendeid sellest, et ta pole piisavalt stimuleeriv — ta ongi ju teistmoodi kui kaasa. Kulminatsiooniks võib olla ultimaatum või kohene lahkuminek. Samas kui igavleja taas suhte loob, võib vabalt ka uus partner olla vägagi sarnane eelmisega, sest ta on ülaltoodud näidet kasutades rahulik, turvatunnet sisaldav, oma kitsa ala hinnatud (tipp)spetsialist ning see mõjub igavlejale kuidagi tasakaalustavana.

Ilmus Delfi Naistekas 8.03.13

Thursday, February 28, 2013

Mees ei julge läheneda ja mees võiks olla romantilisem

Tahaksin, et mees oleks romantilisem ja näitaks mulle oma tundeid. Ta ei tee mulle kingitusi, ei too lilli, ei hoia käest, ei kallista ega suudle muul ajal kui ainult siis, kui seksi tahab. Ta ütleb, et armastab mind (kui ma seda küsin), aga ei näita seda kudagi välja. Kas ma saan seda olukorda kuidagi muuta, rääkimine temaga ei aita, ta ütleb, et ongi kinnine.
Kas see soov, et mees oleks romantiline, on teil tekkinud hiljuti või on kogu aeg olnud? Kas mees on kunagi romantiline olnud ja nüüd muutunud või olete te alati vaikselt lootnud, et teie kaasast saab kunagi Casanova? Miks ma seda küsin. Kui inimesed tutvuvad ja hakkavad käima, siis mingil hetkel kujunevad välja omadused, mis meeldivad ja soodustavad suhte jätkamist ning omadused, mis häirivad ning võivad suhte jätkamist ohustada. Võib juhtuda, et ollakse kaua õiget otsinud ja lähedastelt on juba surve mehele minna. Nii võidakse ebameeldivatest omadustest partneri valikul mööda vaadata ja omistatakse vahest ka endale võime teist kooselu kestel muuta. Kui mees ei olnud enne romantiline ning ka teie seda ei vajanud, siis miks on see vajadus nüüd tekkinud? Kas turvatunne suhte püsimise osas on kõikuma löönud, kas kahtlete selles, kas olete mehele sama kallis kui kuramaaži ajal? Siis võib küll tekkida soov, et mees tõestaks oma armastust ja näitakse seda välja nii nagu teie arvates üks armastav mees seda teeb. Eriti alarmeeriv võib olla situatsioon, kui mees enne tegi kingitusi ja tõi lilli ja nüüd järsku on see kõik lõppenud v.a siis seksiisu tekkimisel.
Ütlete, et mees on kinnine ja temaga on raske rääkida, aga proovige ikkagi. See on kindel, et ka kinnistel inimestel on tunded, mõned ei oska ja mõned ei julge neid väljendada. Kui ta ütleb, et armastab, siis võiksite seda ju uskuda, aga jah, tihti jääb sõnadest väheks ning vajame armastuse tegusid. Samas ehk jäävad mõned väiksed asjad teil märkamata. Vahest te ei näe kinkide ja lillede ootuses, et mees vaatab teid soojalt, ei tunne, et korrastab teie juuksesalku, mis näo ette on vajunud, ei hinda, et tahab teiega koos jalutamas käia vms. Need kõik võivad olla tema viisid oma armastust väljendada. Hea oleks, kui mees siiski teeks mõnda sellist asja, mis teile tähtis on, aga mis temale endale ka sobiv on. Püüdke talle selgitada, mida tema käitumine teile tähendab ja kui kurvaks see teid teeb. Ehk küsib ta siis ka ise, kuidas saaks teid rõõmustada ning saate seejärel arutada, mis mõlemale meele järele oleks. Kindlasti saate ka ise initsiatiivikas olla — ise mehele läheneda, teda kallistada ja suudelda. Edu teile!

Mul on halb maine naiste seas. Nad ei tunne, mind sest ma pole ammu naistega lähemalt suhelnud. Kuid minust ei peeta lugu. Tunnen sedasi end kõlbmatuna suhteks. Olen saanud mitmeid valusaid ei-sid. Neist on saanud traumaatilised mälestused, mis ikka meenuvad, kui üritan kedagi leida. Minuga on käitutud ülbelt. Naised, kes ei ole ise sügavad, sest nad on noored ja kerglased, on mind karmilt paika pannud. Ja olen hakanud tundma, nagu paljud naised ei tahakski muud, kui suurt printsi, sest muidu pole ta piisavalt oskuslik, et neid tõeliselt armastada. Kuid mul pole suhtekogemust. Olen lõksus. Kardan suhelda, sest kardan et nad on need ülbed ja ennast liiga eriliseks pidavad, suurte oskustega armastaja otsijad, kellede jaoks mina pole piisav. Ma ei saa kuidagi kuskilt oskuseid, suhete loomiseks. Milles on mu probleem ja kuidas luua suhteleidmise strateegia?
Kas olete mõelnud, et „Ei”! ei pruugi olla öeldud mitte teile, vaid kellegi poolt. See tähendab seda, et ehk see teine kartis suhet alustada, kartis, et olete tema jaoks liiga hea, liiga tark, kartis, et ta pole valmis end pikemalt kellegagi siduma.
Kindlasti on neid naisi, kellega te paremini sobite ja kellega mitte. Võite ka tänulik olla osadele ei-dele, sest nii saate järjest paremini aru, kellega te klapiks ja kellega mitte. Pole ju mõtet ennast raisata suhetele, mis pole loodud kestma. Millised on teie huvid ja hobid? Hea on nende baasilt ehk isegi alguses sõpru leida ning vaadata, kas üks areneb edasi armastuseks. Kui te ei pea lugu ööklubis tantsimisest, siis pole mõtet sealt ka kaaslast otsida — mõistate?
Suhtes olemise oskus areneb koos suhte endaga. Samas on ka sõprussuhted sellised, mis meid õpetavad ja „tuunivad”. Lähemate kolleegidega suhtlemises on kindlasti armusuhtele omaseid elemente, nii et kindlasti on teil teatud vajalikud oskused olemas. Kasuks tuleb, kui olete kompromissivalmis, piisavalt eelarvamuste vaba ning teistega arvestav.
Kui naised teid ei tunne, siis kuidas teil saab nende seas halb maine olla? On see pigem teie kujutelm ja kui nii, siis miks on see just selline? Kust on teie kartused ja (eel)arvamused pärit? Siin oleks hea rääkida päritoluperest ning seal valitsenud põhimõtetest ja väärtustest. Ehk olete pagasina sealt kaasa võtnud midagi, mis teie jaoks ei toimi ja isegi takistab teid suhteid loomast. Kui seda mõistate, leiate ehk vabaduse ise enda jaoks otsustada, mida uskuda ja mida mitte. Soovitan antud teemat arutada psühhoterapeudiga.

Avaldatud Delfi Naistekas 10.01.13

Saturday, February 23, 2013

Kas saada koos lapsi ja kuidas neid kasvatada?

Me ei suuda mehega lapsekasvatusküsimustes ühel nõul olla. Tema annab lapsele rämpstoitu, mina vihkan seda. Mina keelan ära limonaadid, tema ostab tütrele Cocat, mina tahan last kl 8 magama panna, mees hakkab just siis temaga peitust mängima, mina keelan puu otsa ronimise, tema innustab hoopiski, mina ei luba telekat vaadata rohkem kui tund päevas, mees jätab lapse terveks päevask teleka ette jne jne. Selline pidev vaidlus lõhub meie suhet ja ma ei taha temaga enam koos olla vist, sest ta ei ole nõus minuga neid küsimusi ka arutama. Ma tahaks, et ta loeks vähemalt ühe lapsekasvatusraamatu läbi, et ta mõistaks, kust ma oma reeglid võtan ja miks neid vaja on, aga ta põhmõtteliselt ei tee seda. Kas nii erinevate arvamustega vanematel on lootust kokku jääda või lõhuvad meie eriarvamused meie pere? Lisan veel, et muidu, kui last vahel ei olnud, saime suurepäraselt läbi ja olime alati üksmeelsed ja meil ei olnud kunagi selliseid eriarvamusi.

Saan teie murest aru — olukord on piisavalt segadust tekitav ja kindlasti mitte ainult teile, vaid ka lapsele. Kust tulevad meie lapsekasvatuspõhimõtted? Need tulevad meie kodust ja kuidas meid kasvatati. See ei tähenda, et me täpselt samamoodi oma lastega ümber käiks, aga vähemalt on see meie referentsibaas.
Kui mehe vanemad olid hästi karmid, ta pidi sööma väga tervislikku toitu ning harva hellitati teda kommi või muu lapse arvates mõnusa ampsuga, siis ehk on ta enda jaoks otsustanud, et tema tahab oma lastele pakkuda seda armastust, millest ise arvas, et ilma jääb ja mida aegajalt rämpstoidu pakkumine tähendab. Võib-olla oli tema vanematekodus telekavaatamine rangelt reguleeritud ning teiste poolt kiidetud saated jäid nägemata. Nüüd tahab ta oma lastele pakkuda endale keelatud olnud meelelahtust. Need seosed ja tegevused ei pruugi olla teadlikud, aga kui neist rääkida, siis võib inimene oma käitumise tagamaid mõistma hakata. Teie puhul võib toimida sama mehhanism aga näiteks sellisel viisil, et teid pandi õhtul kell 20 magama ning te peate seda õigeks ka oma laste puhul. Üldiselt me kõik saame kodust kaasa teatud toimimisviisid, aga kui meil on juba oma pere, siis võiksime arutada ja kokku leppida, kuidas meie käitume.
Vanemaks olemine tähendab hea tava kohaselt paarina reeglite paika panemist, lastele selgitamist ja siis nende järjepidevat nõudmist. Lapsed vajavad struktuuri — see tekitab neis turvatunnet. Kui kõik on lubatud või lubatakse vastukäivaid asju, võivad tekkida käitumisprobleemid nt viha- ja tõsised jonnihood, ka löömine. Loodan, et teie peres seda ei esine, seda enam soovitan ennetavalt ühised reeglid kõige olulisemates asjades paika panna. Kui tõesti ühisosa ei leia, siis vahest soovitatakse teraapias, et paarikuupäevadel kehtib ema ja paaritutel kuupäevadel isa sõna. Kui vanemad nii tegutsema asuvad, siis saavad nad tavaliselt ruttu aru, kui jabur see on, leides nii ka motivatsiooni reeglites kokku leppida. Loodan, et olukord laheneb. Mõlemad soovite kindlasti oma lapsele parimat.

Kas paarisuhe on võimalik inimeste vahel, kellest üks tahab lapsi ja teine mitte? Mina tahaksin kohe emaks saada, mu elukaaslane on kategoorilislt vastu ja väidab, et meil pole veel olnud piisavalt “oma aega” kahekesi nautimiseks. Mida päev edasi, seda suuremaks minu titeisu muutub ja seda enam süveneb tema vastumeelsus. Kas sellisest olukorrast on väljapääsu, mis ei lõpetaks meie suhet?

Kui vastata puhtalt esimesele küsimusele, siis loomulikult on raske olla pikaajalises suhtes inimestel, kellel lastesaamise osas on erinevad soovid st üks tahab ja teine mitte. Saan aga aru, et elukaaslane ei ole põhimõtteliselt selle vastu, kuid ajastus pole hetkel õige. Üldiselt tundub põhjendus, et kahekesi aega pole veel piisavalt olnud, täitsa mõistlik, teadmata, kui pikk see aeg on olnud. Tavaliselt võtab paariks kasvamine aega umbes kaks aastat, mil toimub teineteise nurkade mahalihvimine ning ühiste reeglite ja maailmapildi kujunemine. Kui olete koos olnud paar aastat, siis on pigem hea, kui lapsi veel pole, sest olete siiani ladunud loodetavasti tugevat vundamenti selleks ajaks, kui teid on kolm ning stressi ja seetõttu ka suhtepingeid tõenäoliselt palju rohkem.
Sundimine tõepoolest pigem tekitab suuremat vastuseisu ja ehk lükkab ka positiivset otsust, mis muidu loomulikul teel varsti sünniks, edasi. Ehk mõtleb mees, et kas selline elu mind ootabki, et naine üksi otsustab, millal me lapsi saame ja muud olulist teeme. Hea on, kui mõlemad on valmis, sest siis võetakse ka varmamalt vastutust, mis lapse kasvatamisel on ülioluline.
Miks teil nii suur titeisu on, et saamas juba ideeks omaette? Kas tunnete, et vanus surub takka, teistel kõigil juba on lapsed ning tunnete end senisest sõpruskonnast natuke kõrvalejäetuna? Või tähendab lapse saamine teile hoopis midagi muud, millegi kompenseerimist? Mõelge kindlasti sellele, kas võib nii olla. Vahepeal aga võite kätt harjutada sõbranna lastega või isegi vabatahtlikuna mõnes sõimes paar tundi nädalas seda maailma tundma õppides.

Ilmusid Delfi Naistekas 15.ja 11.01.13

Thursday, January 3, 2013

Kuidas saada üle hirmust, et elukaaslane võib truudust murda

Lugu 1: Oleme elukaaslasega aasta koos olnud, hiljuti öeldi mulle, et ta tahaks peale minu ka teiste naistega magada ning petmine tulevikus pole välistatud. Kui temalt hiljem selle kohta küsisin, siis vastati, et tahtmine on üks asi, tegemine hoopis midagi muud. Kuidas sellist inimest nüüd usaldada, iga kord kui ta kuhugi lähen muretsen, et kas ta ei pane vasakule ja kas pole seal kedagi, kes teda võrgutama kipuks, sest sellele vaevalt ta vastu paneks. Kuidas olla? Usaldamatus on jube, aga lolliks, kellele sarvi tehakse ka ei taha jääda.
Lugu 2: Meil saab mehega novembris 6 aastat. Kasvatame koos ühist tütart. Suhe on olnud üle kivide-kändude. Tean, et ta pettis mind vahepeal. Sain jälile ja ta lõpetas. Küll on aga valetanud. Olen sõbra juures, kuid kogemata lobiseb välja mõni nädal hiljem, et oli hoopis kuskil mujal. Plaanime teist last, kuid ikkagi on närv sees, kas ta jääb truuks või olen ühel hetkel kahe lapsega üksi? Oleme elukaaslasega sellest rääkinud, ja ta on tõesti muutunud minu ja tütre suhtes hoolivamaks, viimastel aastatel kuid süda ei anna rahu. Kuidas saada südamerahu, et minevik jääb minevikku.?
Vastan teile koos, kuna teema on sama: petmine ja petmise kartus. Selle viimasega on üks halb asi ja seda kutsutakse isetäituvaks prohvetluseks. Nimelt kui te midagi kardate, et juhtub ja seda ka väljendate, siis võibki see lõpuks tõeks osutuda. Kui olete mehe suhtes niikuinii usaldamatu, kontrollite teda, näitate välja, et teil on hirm, siis põhimõtteliselt käitute nii nagu juba arvestaksite sellega, et ta petab teid või on seda teinud. Mehel on siis valida, kas ta jätkuvalt väidab teile, et petmist pole (enam) olnud ning on solvunud, et te teda ei usu või lõpuks petabki, sest niikuinii te arvate, et ta seda teeb — olgu siis vähemalt asja eest. Selline on inimeste psühholoogia. Samas mõistan, et usaldus on kerge kaduma ja raske (taas)tekkima.
Ehk on natuke naiivsetel inimestel isegi kergem elada, sest kahtlused ja kõhklused närivad hinge. Kui midagi jubedat tulebki välja, siis vähemalt enne seda oli elu hea rahulik.
Esimese loo puhul võib tunnustada meest aususe eest. Ehk ta tõesti mõtleb sellele, kuidas teistega oleks ning jagas seda partneriga. See võib tähendada, et teil on lähedane suhe, mis väljendub oma sisemaailma jagamises teisega. Miks on teil raske uskuda, et on teatud fantaasiad, mille teostamist ei aetagi taga? Pakun teile nii arutledes alternatiivset käsitlust teemast.
Teise loo puhul sooviks teada, miks mees valetab? Vahest tehakse seda heas usus, et nii ei saa naine haiget. Kui petmine on toimunud ning mees situatsioonis, kus naine võiks seda taaskord kahtlustada, siis ehk ei taha mees, et naine asjata muretseks ning käibki välja hädavale, et on sõbra pool. Ma ei õigusta sellist käitumist, aga hea oleks teada, miks ta nii teeb ja võib-olla ei ole see nii nagu teie hetkel arvate. Kui teine inimene on teie usaldust kuritarvitanud, siis natuke mitmeti mõistetavas situatsioonis tuleb teie negatiivne hoiak tema suhtes automaatselt ehk siis pigem usute, et ta teeb seda jälle, kui et ta tegelikult on hea mees, lihtsalt üks kord libastus.
On mõistlik, et kaalute oma suhte jätkusuutlikkust enne teise lapse soetamist. Kui paarisuhe on korras, on ka lastel hea kasvada ning teil kergem neid kasvatada.
Petmine võib väljendada soovi suhtest väljuda. Kui ise seda millegipärast ei suuda või ei oska teha, siis võib tekitada olukorra, kus ehk teine pool selle ise välja käib. Oluline on uurida petmise tähendust teie suhte kontekstis. Tore, et saate omavahel rasketel teemadel rääkida ning näete tema käitumises muutust — see annab lootust, et teie suhe on muutunud ning ehk on sellega muutunud ka asjaolud, miks petmine aset leidis.
Tahaks arvata, et kuigi petmine on tihti seotud partnerite vahelise suhte probleemiga on siis kui hetk käes siiski inimese enda valik, kuidas ta käitub mitte ainult teise suhtes, vaid ka enda suhtes. Isegi kui teie suhted on väga probleemsed ning üks mõtleb suhte lõpetamise peale, ei pea see enne viima petmiseni. On neid, kes seda teevad ning neid, kes siiski otsustavad suhtes olles kaasale truuks jääda. Igal juhul kui mõistate, miks midagi juhtus, on suurem võimalus seda tulevikus vältida.

Ilmus 5.10.12 lehel naistekas.delfi.ee