Monday, January 23, 2012

Lahkuminek...sõbrast

Ühel päeval hakkasin mõtlema, kuidas erinevatel eluperioodidel lävime erinevate inimestega. Tuumik võib küll läbi aastate sama olla, aga sinna juurde lisandub aegajalt inimesi, kes saavad ühel või teisel põhjusel lähedaseks ning seega uuteks sõpradeks. Kui kõik on pereinimesed ja sina viimane mohikaanlane, siis on tore, kui leiad kaaslase, kellega aegajalt veinitada ja pidutseda. Või kui seljataga valus lahkuminek, on tore hängida noormehega, kes suhtest huvitatud pole, aga on muidu lõbus ja meeldiv inimene. Siis aga elu muutub, näiteks armud ja tahad kõik hetked veeta uue kallimaga. On selge, et aeg sõbra jaoks kuivab kokku ja kui trehvate, siis on sul kurb, et ta ei jaga su vaimustunud tiraadi ainult ühel teemal -TEMA nagu muid teemasid enam polekski, ning ehk on natuke kadegi. Iga kohtumisega tunned, kuidas jääte võõramaks. Sind riivavad kõnesse tipitud märkused a la no sa ei tea mu elust enam midagi, ma ei mäletagi millal me viimati normaalselt rääkida saime, ah sul on nüüd ju uus elu... Kas peaks siis lahku minema?

Üldiselt õpetan vastuvõtule tulnud paaridele, et määramatus on kõige raskemini talutav -parem on, kui suhted on selged. Kas sõprussuhte puhul kehtib sama? On olemas sõprus, mille vundament on niisugusest puust või õigemini kivist, et isegi kui aasta jääb vahele, siis taaskohtumisel tundub nagu viimati nähti eile. Tihti on need suhted pärit lapseeast või kooliajast ning on pikalt kestunud- koos ärasöödud soola kogus on suur. Seovad ka ühised mured või läbitehtud katsumused. Seega on sõpru, kellest ei pea lahku minema, vaid kellega suhtlemine on mõneks ajaks kui pausinupu peal. Kui nad ise seda aktsepteerivad, ei tohiks mõrudat maiku suhu jääda. Kui aga see, mis sidus, saabki otsa, siis ei pea kõikidega läbikäima jääma, kellega kunagi koos trallitatud on. Neil, kellel pere on esimene prioriteet ning sõprade jaoks ei hakkagi enam tõenäoliselt nii palju aega jääma, kui kunagi ja kui tahaks, ei tasuks endaga süümepiinu koormana kaasas kanda, et peaks ikka helistama või kohtuma.  Ma arvan, et suhet lõpetama ei pea, las aeg teeb oma töö ja sõelub terad sõkaldest välja.

Kurvem on lugu siis, kui sõber veab sind alt, reedab, ei ole olemas, kui teda kõige rohkem vajad. Kas siis peaks sõpruse lõpetama? Ja kas seda peaks tegema selgelt teisele sellest märku andes või lihtsalt ta telefonikõnesid ignoreerima ning Facebookist sõbra alt ta nime kustutama? Ma arvan, et teisel on õigus teada sinu hoiakut tema suhtes ning kui ta soovib sinu kadumise kohta selgitust, siis võiks seda anda. Üldiselt pooldan mina teist võimalust eriti siis kui sõbra lugu kuulatud ning see tundub vähem hukkamõistu väärt, kui enne oma peas valmis meisterdatud versioon. Kui aga enam lähedust ei teki, enam koos olla ei soovita, ei huvituta teise käekäigust, siis miks mitte ka seda välja öelda ning sõprus lõpetada.

Varsti on sõbrapäev. Peame meeles neid, kes meile kallid ja hindame seda, et nad on meie kõrval, meiega koos ka vaatamata meie faux pas-dele. Aitäh!