Monday, March 21, 2011

Arenguvestlus isiklikus suhtes

Täna oli tööl arenguvestluste ja tagasiside jätkukoolitus. Selle lõpus vahetasime natuke sõbrannaga päevamuljeid kui ta järsku tegi minu meelest geniaalse avalduse: miks ei võiks arenguvestlust teha ka paarisuhtes. Hakkasimegi arutama miks võiks ja miks mitte ning lähtusime meie vormist.


Kõigepealt võetakse kokku läinud aasta saavutused. Kuidas meie suhtel läks, mis olid eesmärgid ja kuivõrd need täitusid. Oluline on hindamisel jälgida nii eesmärgi saavutamist kui pingutuse määra võrreldes eelmise perioodiga. See punkt ajas meid kihistama. Samas kui naine on äsja esimest korda emaks saanud, siis loomulikult on tema pingutus uue rolli tõttu suurem kui siis kui oli ainult kahene komplekt ning seda võiks tunnustada. Kui aga vastupidi viimane laps pesast lendas ja jäid ainult eite-taati, siis ehk oli pingutuse määr väiksem. Kumbki pole halb ega hea, vaid lihtsalt on.

Edasi tulevad üldised suunad ja siis neile vastavad aastased eesmärgid. Üks koolitaja mainis meie õppegrupile kord, et tema naisega eesmärgistab oma aastat, et siis ei jää vale muljet, et elu põhisündumsed on abiellumine, lapse saamine ja siis ongi kõik. Suhte värskusele ja arengule aitab kindlasti kaasa, kui ette võetakse näiteks uue hobi omandamine või vana hobiga koos tegelemine, aga miks mitte ka väikse reisi tegemine suvel kaunil Eestimaal või kord kuus teatris käimine. Leidsime ühiselt, et mehele võiks see meeldida just seetõttu, et siis kaob naise poolt pigev näägutamine, et millal sa... näiteks lastetoa remondi ära teed, sest teil on tähtaeg paigas ja siht silme ees.


Põnev teema on poolte tugevused ja nõrkused ning arengusoovid ja -plaanid. Üks ütleb kõigepealt enda kohta oma arvamuse välja ja siis teine täiendab ning pärast vastupidi. Oma väidete eriti kriitiliste toetuseks võiks olla näited ja faktid. Koos arutatakse, millise joone endas arendamine suhtele kõige enam kasuks oleks ning mõeldakse välja, kuidas areng võiks toimuda. Miks mitte ka suhte teemade puhul kaardistada paar koolitusvajadust kas siis kurustel osalemise näol või raamatu lugemisena. Ka kellegi oskaja coaching võiks mõnel juhul sobida.

Siis on järg tagasisidel üleüldiselt, et kuidas sina kui minu paariline oled aasta jooksul käitunud ja mida võiksid teha, et veel toredam oleks. Arutada võib ka seda, millist rolli on mõlemad valmis võtma uuel aastal ning kas ollakse valmis ka liikuma nt Eesti piires või kaugemale.

Kogu see protsess võtab umbes kaks tundi kui ettevalmistus on tasemel ja kui hästi läheb, on mõlemal pärast selgus suhte ja teise osas olemas ning konkreetsed kokkulepped ka. See peaks motivatsiooni tõstma ja kergendavalt mõjuma.

Niisiis, mida arvate? Nimetus pole küll seksikas, aga see oleks ju võimalus aeg maha võtta, rääkida asjadest, mis olulised, teineteisest ühtemoodi aru saada, suhte arengu eesmärkides kokku leppida, tagasisidet saada ja anda, parendustegevusi planeerida. Kas te teeksite seda?

Sõbranna peika arvas, et tema kaoks umbes nädal enne planeeritud aega kuskile mõneks ajaks ära st väldiks vestlust. Selline esmane reaktsioon on mõistetav kuna mehi pigem hirmutab suhtest rääkimine. Nad kardavad, et siis on midagi halvasti, et nad ütlevad asju valesti ning pärast on siis veel halvem.

Ma siiski ütlen nagu ameeriklased: "Think about it!" Oma klientidele mõeldes arvan, et mõned ei oleks minuni jõudnud, kui nad oleksid ise enne olulistest asjadest rääkinud. Julget pealehakkamist!