Milliseid piire lapsed tegelikult vajavad?

Refereerin järjekordselt Jesper Juuli raamatut. Seekord on juttu piiridest, mis järgneva tsitaadi järgi tunduvad olulised asjad:
" ...me ei tunne end armastatuna, kui me piire ei tunnistata või neist vägivaldselt üle astutakse." Suhted ei saa olla väga head ei täiskasvanute ega lastega, kui seda tihti tehakse. Tihti õpime teise piire tundma, kui nende otsa komistame. Nii juhtub eriti tihti väikelastega oma vanematega seoses. Laste jaoks on parim kui nende vanemad nende eest otsustavad, aga tasuks tähelepanu pöörata viisile, kuidas seda tehakse st hääletoon, meeleolu, õhkkond. "Kuidas" eest ei saa lapsed vastutada, see on vanemate pärusmaa. Hea on, kui otsused on omavahel kooskõlas ning toetuvad enda jaoks olulistele väärtushinnangutele nt et soovin, et lapsel tekiks usk iseendasse, et ta õpiks loodusega kooskõlas elama jne. Tasub märkida, et konfliktid on loomulik osa õppimisprotsessist. Samas kui lapsed käituvad "võimatult", siis tuleneb see mitte nende võimuihast, vaid sellest et vanemad põhjustavad neile valu ohje enda kätte mitte haarates ning sellega lastele liiga suure vastutuse jättes. Positiivse käitumise näitena võib tuua olukorra, kui laps nõuab enne õhtusööki jäätist ja isa ei anna sellele soovile järele selgitades ka mispärast. Uuele nõudmisele vastab ta samuti eitavalt vaadates lapsele silma. Kolmandal korral aga pöörab isa pilgu ning jätkab oma asjatoimetusi. On tõenäoline, et siis laps üritab veel ja hakkab lõpuks nutma. Kui isa on tegutsenud nii nagu on mõelnud ja seda ilma süümepiinadeta, on tal isiklik autoriteet mistõttu kokkuvõttes laps ennast siiski halvasti tundma ei jää. Tal on lubatud kurvastada millegist ilma jäämise üle ning eriti hea on seda teha, kui keegi lähedane on juures ja näiteks vajadusel silitab. Lohutada pole vaja, sest pettumuse ärritus läheb ka sõnadeta üle. Siin tuleb vahet teha olukorraga, kus laps on tõeliselt õnnetu, nt juhul kui ta kaotab midagi/kedagi, mis/kes on talle tõeliselt kallis. Vanemaks saades õpivad lapsed ka ilma nututa toime tulema.

Osa piire viskame peast, kui esimest korda oma last näeme, osa jäävad ning osa kujunevad vastavalt omavahelisele suhtlemisele ja tundmaõppimisele.
Üldised piirid on seotud asukohaga ning sellega, mida seal on viisakas teha ning mida mitte. Enamik lapsi allub üldistele piiridele olulise vaevata, aga seda juhul kui nende isiklike piiride suhtes on teistel teatud respekt. Iskiklikud piirid on individuaalsed nt ma mängin sinuga siis kui mul on köögis toimetused tehtud, ma tahan, et sa koputaksid enne kui mu tuppa tuled, ma ei taha enam, et sa meie voodis magad jne. Lapsed väljendavad ennast alati isiklikult, vanemad aga väga harva. Samas laps vajab teadmist vanemate isiklikest piiridest, sest see loob kontakti ilma milleta laps tunneb end üksildaselt ja ebakindlalt. Ka piiridest aru saamata, on võimalik neid aktsepteerida. Tasub meeles pidada, et lapsed ei arvesta vanemate piiridega sellepärast, et nad neid hästi põhjendada oskavad, vaid sellepärast et arvestavad inimestega, kelle piirid need on. Autori arvates võivad vanemate isiklikud piirid olla erinevad.

Vanemad peavad õppima oma piiride eest hoolt kandma ja nii ka lapsed kuigi viimane on samuti vanemate asi, sest väikelapsed seda ise ei suuda. (Näiteks imik ei pruugi ema lähedalasuvast tulevale jutuvalinale vastata koheselt elavnedes, vaid vajab selleks aega. Kui ema seepeale kõvemini rääkima või last torkima hakkab, võib too nutma hakata.) Kui see õnnestub, õpivad lapsed hiljem teiste piiridesse lugupidavalt suhtuma.

On hea kui lapsed õpivad oma piire selgelt väljendama, sest siis ei toimu see kaudselt st hädaldades, mangudes, meelitades, manipuleerides. Eelduseks on aga see, et ka vanemad seda selgelt teevad ning võimalikult väikse kriitikaga. Näiteks pooleteistaastasele, kes raamaturiiulist kalleid köiteid kisub, võib öelda, et seda ei tohi teha ja/või ta sealt eemale juhtida, aga ei tohiks öelda, et oled paha laps, et nii teed. Ta on lihtsalt uudishimulik.

Konflikt tekib siis, kui asju soovitakse erinevalt lahendada. Imikud väljendavad oma vajadusi nii nagu need tekivad. Lapsed, kes juba kõnelevad, väljendavad oma soove otse ja isiklikult, aga seda nad ise ei oska mõelda, et vanematel on ka vajadused ja soovid, mida pidevalt lapse omade vastu kaalutakse ning millest siis tihti loobutakse. Hea uudis on see, et kui laps on aastaseks saanud, siis on enam-vähem käes aeg, mil oma vajadusi ja soove saab rohkem arvestama hakata, seda nii sõnades kui tegudes.
Huvitav on seejuures see, et kui tunneme, et neid tõsiselt võetakse, ei olegi enam nii tähtis, et me oma tahtmist saaksime või et meile jääks õigus.

Vastasseis on see, kui mõlemad väljandavad, et soovivad erinevaid asju. Kui see tekib lapsega, siis ei ole hea tähelepanu mujale juhtida, muidu õpib ta manipuleerima, vaid anda natuke aega - aega et ta suudaks öelda jah. Siin on lapsed nagu täiskasvanudki, et teevad hea meelega koostööd, aga mitte siis kui tunnevad, et neid selleks manipuleeritakse.

Kui laps nt koolieelik väljendab oma soove, siis kutsu teda üles seda põhjendama. Nii saab enne otsuse langetamist teatud asjades läbirääkimisi pidada. Lapsed arvestavad vanemate soovide ja vajadustega niivõrd kuivõrd vanemad arvestavad laste omadega. Eeskujul on siin suur roll. Oluline on siin vahet teha, et lapse ei respekteerimine ei tähenda tingimata selle kuulda võtmist, küll aga selle tunnistamist ja tõsiselt võtmist. Ei ütlemist tuleb õppida tegema süümepiinadeta.

Millised piirid on vajalikud selleks, et lapsel ja endal oleks hea olla? Demokraatlikus peres arvatakse, et laps teab oma vajadusi kõige paremini ja pereelu keerleb paljuski nende ümber. Võrdväärses peres lähtutakse sellest, et kõigi pereliikmete vajadused on tähtsad ning arvestamist väärt. Demokraatlikus peres püüavad vanemat täita nii laste vajadusi kui ka soove (vt eelmine postitus "ei" ütlemise kunstist) ning enda peale mõtlemiseks jääb aega väheks. Selline teenindamine pole armastus ja kui lapsed vanematelt seda eeldama hakkavad, muutub see veel väsitavamaks. Kahjuks on tagajärg tihti see, et peres on vähe lähedust/intiimsust. "Ärahellitamise" tulemus on, et lapsed saavad liiga vähe, mida neil vaja on. Sellises olukorras pere vanemad peavad õppima endale jah-ütlemist.

Pereringis on reeglid, mis käivad kodukorra kohta aga ka reeglid, mille vanemad leiutavad, kui nad ei oska enam muud moodi tekkinud konflikti lahendada a la kui sa korralikult ei käitu, siis sa ei saa enam Silviga mängida. Mida rohkem viimast tüüpi reegleid on, seda halvemini perekonnal läheb. Alternatiiv põhineb kordamisel, kannatlikkusel ja tahtel ennast ja last tõsiselt võtta. Kusjuures kannatlikkus siin tähendab pigem lapse piiridest kinni pidamist vanemate poolt. Kui ülaltoodule vaatama mõnest piirist jätkuvalt üle astutakse, tuleb vanemal lapsele oma pahameelt näidata vahetult pärast lubamatut teguviisi ja siis mitte enam läbirääkides, veendes ega ähvardades, vaid oma hetketundeid sõnastades.
Kui vanem eksib ja sellest aru saab, siis parim tegutsemisviis on lapsele selgitada, mida vanem valesti tegi ning anumata ja sentimentaalsuseta andestust paluda. Nii vabaneb laps süütundest ning õpib vastutustundlikkust.

Do opposites attract?

I often meet clients who are not happy that their partner is very different from them. It is not so much about the habits of doing things a certain way but personality types. Most often probably the issue is temperament and extroversion-introversion. Introverted people gain energy by contemplating things internally, extraverts need to talk and socialize with others. Not being able to share their thoughts frustrates extraverts and being forced to talk is hard to bear for introverts. Some people are implusive, blurt out first reactions in an emotional way and perhaps scare those who think long and hard before saying something. For both, the other can be annoying.
So is the relationship between "the opposites" doomed?

Actually, the theory suggests that complementarity makes the relationship more sustainable than symmetry meaning that it is much harder to have a long and satisfying relationship when people are too much alike. Often you see traits in others which you are critical about in yourself and this may be unpleasant. However, when we talk about a couple as a team, then it is good to have different personalities involved because then you together are more resilient and adaptive to different situations and the changing environment conditions. For example, there are times when patience and contemplation are needed, then the person whose strong suit this is should be in charge. When things need to be decided quickly, the other person takes over. Sometimes we need the one with more initiative and active nature to make things happen while at other times, the other helps the couple to stay back and let things play themselves out.

It is interestring how often the differences in people are made out to be a power game. I know that it is hard for him to start the process of looking for a new job and I know that I have the drive, the skills and the activity level to do it but I still want him to do it. Why? As a matter of teaching him a lesson or just teaching him? Perhaps it is better to look at you and me as a team and divide the resources according to each others strengths. Of course we need to compromise and develop the traits which we struggle with but there is a saying which I think is true that a leopard cannot change its spots. When a woman has ideas how to spend free time together and is good at organizing events, why not do it! When a man goes along with it, its fine, isn't it? When a man has excellent teaching skills why not have him be the primary parent to help the kids study the challenging subjects? Sounds reasonable? Try it!

Kas midagi on meie vahel?

Hästi palju on peredest loodud sellist kuvandit, et mees töötab palju, on kogu aeg ära ja teeb pikki päevi. Ma ei pea siin silmas seda, et tal ongi selline amet, mis tegelikult ka nõuab pidevaid komandeeringuid ning ka õhtuseid üritusi, vaid seda, et tegelikult mingil hetkel ta sai ka varem koju tuldud ning nädalavahetusel perega oldud, aga nüüd enam ei saa. Kui naine sellest juttu teeb ja näiteks pahandab, et selline eemalviibimine talle ei meeldi, siis tihti põhjendatakse seda sellega, et see on pere heaks ja meie pärast. Kui naine selgitab, et mul ei ole rohkem raha vaja, ma tahan SIND, siis tihti see käitumise muutumiseni siiski ei jõua. Miks?

Teine näide on naiste poolelt. Nimelt tihti naised on suured koristajad ja toimetajad. Näiteks tulevad töölt koju ja hakkavad koristama, pesema, küürima, nädalavahetusel samamoodi. Kui mees kutsub enda kõrvale diivanile telekat vaatama, siis naisel on just midagi pooleli ja vaja veel see asi ka ära lõpetada. Pigem võib ta isegi pahandada, et mees ei võta samuti lappi või tolmuimejat kätte. Aga mees mäletab, et alati pole nende peres elu nii käinud. Miks siis nüüd on asjad muutunud?

Pereterapeudid kohtuvad tihti paaridega, kellel on teatud teemadel raske rääkida - ebamugav või valus teema võib pahameelt ja konflikti põhjustada, ning selle asemel, et neid asju lahendada minnakse nö kergema vastupanu teed ning leitakse kas teine inimene või tegevus, kuhu oma energia suunata. Pereterapeudid nimetavad seda triangulatsiooniks. Ülaloodud näidete puhul on valitud tegevused: palgatöö ja kodutöö. Aga tõepoolest, paari vahel võib olla ka laps. Pole harv see, kui naine on mehe peale millegipärast pikemat aega pahane ja ärritus iga intsidendiga kasvab. Kuna ta mehega konfrontatsiooni ei taha või ei julge astuda, aga samas sees midagi keeb, siis tihtipeale saab laps nähvamise või kurjustamise osaliseks kui vähegi selleks põhjust annab kuigi kõrvaltvaatajale ehk tunduks, et ilmaasjata. Kui ka laps tunneb, et tegu on ebaõiglase käitumisega vanema poolt ja nii palju kordi, siis muidugi ta kurvastab. Tihti vanem saab aru, et oli ehk liiga karm ja ka vabandab, aga tihti ei saa ta aru sellest, miks ta nii tegi.

Seega mõelgem, kas on on midagi või kedagi meie vahel ja kas on jutte mis on rääkimata, mis igapäevaselt justkui lubaksid edasi minna ka ilma neid puudutamata, aga kokkuvõttes meid ikkagi sisemiselt närivad. Kui on, siis olge julged ning rääkige oma partneriga. Loomulikult mitte süüdistavas toonis, vaid mina-keeles st et te mitte ei rõhuta seda, mida teine teile teeb, vaid seda kuidas te end tunnete, kui teine teatud viisil käitub. See loob konstruktiivsema õhkkonna probleemi lahendamiseks. Tüli ei tasu tingimata karta, kuidas see lahendada, on aga oskus.
Julgust ja pealehakkamist ning järjekindlust lahendusteks!

"Ei" ütlemine lapsele

Sain eelmisel nädalal kolm tellitud raamatut kätte, mille üle rõõmustasin, sest nende autori Jesper Juul-i mõtted lastekasvatamisest mulle meeldivad ja on mulle eeskujuks. Lühidalt ka lugejatele tutvustuseks, millest ta kirjutab ""Ei" ütlemise kunstis".

Tuleb teha vahet lapse soovide ja vajaduste vahel. Alates teisest-kolmandast eluaastast võiks kuulata lapse soovid ära, et saaksite arvestada tema mõtete, kogemuste, ootuste ja ka hirmudega. Kui laps nõuab iga päev söögiks burgerit ja joogiks magusat karastusjooki, siis see pole tema vajadus, vaid soov ning sellega ei pea kaasa minema. Tema ei tee neil kahel vahet, aga sina ju teed ning peaksid õpetama ka teda asju tähtsuse järjekorda seadma. Kui lapse soovid on aastaid esiplaanil st vanemad juhinduvad neist, siis võib lapsel jääda välja arenemata empaatiavõime ja oskus osaleda sotsiaalsetes koosmängudes. Lapse soovi võib täita, kui see pole ainult konflikti vältimiseks või populaarsuse vältimiseks ning oma vanemate endi vajaduste arvelt.

Ei tohi jätta täitmata lapse põhivajadusi toidu, riiete, turvalisuse, une, kuuluvuse, läheduse ja hoolitsuse järele. Öeldakse et lapsi ei saa ära hellitada andes neile liiga palju seda, mida nad vajavad. Kui aga lastele antakse palju valesid asju ja valedel alustel, siis võivad nad muutuda selles mõttes hellikuteks, et nad ei lepi vanemate "ei"-ga ning nõuavad jätkuvalt oma tahtmist. Et keerulistesse olukordadesse sattumist vältida, võiks lapselt: "Mida sa soovid?" asemel küsida: "Mida sa tahaksid/eelistaksid/väga tahaksid?" Mudilaste jaoks see väga vahet ei tee, eelkooliealistele aga küll. Loomulikult ei meeldi lapsele "ei"-tamine, aga ärritus ja pisarad kuuluvad asja juurde, et nad suudaks tulevikus suhetes teiste inimestega normaalselt toimida.

Tihti lipsavad üle vanemate huulte spontaansed "ei-d", mille põhjus neil hoobilt pähe ei tule. Seda ei tasu aga häbeneda, lapsed mõistavad irratsionaalsust ning võib täitsa lapsele öelda, et sa arvad nii kuigi ei tea miks ja kui teada saad, siis ütled talle ka. Hetkel peab ta lihtsalt sellise põhjendusega leppima. Vahest kui hakkad oma "imelike" nõudmiste üle mõtlema, võid jõuda tõdemuseni, et sellest võib tegelikult ka loobuda. Kas teile tuleb mõni reegel tuttav ette, mida olete alul tähtsaks pidanud ja siis aru saanud, et pole selle järgimine nii oluline midagi?

Kui laps vanema(te)ga konflikti tõttu hakkab nutma nt sellepärast, et asjad ei lähe nii nagu ta soovib, siis selline kurbuse, pettumuse ja viha väljendamine on täiesti loomulik ning vajalik reaktsioon. Vanemad ei pea seda südamesse võtma, last lohutama ega nuttu peatama, vaid piisab lastega arvestavast ja kaastundlikust märkusest a la saan su pettumusest aru ja loodan, et see läheb varsti üle või mulle on üllatuseks kui väga sa seda tahtsid. Sellega nad väljendavad lapse soovi tähtsust.

Paljud vanemad pooldavad mitte otsest ei-d, vaid pehmemat "maandumist", aga seda saab teha ainult siis, kui nad on pikemat aega olnud juhtpositsioonil ning laps teab, mida vanem tegelikult temalt tahab. Nii kaua kui see pole selge, ei saa laps sellest lõplikult aru, et "See pole tark tegu", tähendab tegelikult: "Nii sa ei tohi teha." Väljendage ennast selgelt, mitte ärge püüdke olla viisakad, siis muutub suhe isiklikuks ja tekitab teises tavaliselt kohase reaktsiooni nt üllatus, kurbus jne. See tähendab, et "Kas sa tõesti arvad, et on palju palutud, et sa korra hoidmisele siin majas natukenegi kaasa aitad?" asemel öelge otse: "Ma tahan, et iga kord kui sa söömise lõpetad, koristad ise laua ära. "Nüüdsest peale on sinu kohus panna oma mustad trenniriided iga kord pärast trenni pesumasinasse," mitte "Miks pean mina kogu aeg sinu mustade riiete eest hoolitsema, ma ei nõua sult ju midagi võimatut!"

Muide umbes kuuekuuselt muutub oluliseks nii keele kui hääletooni nüansirikkus. Enne seda piisab lapsele, kui ilme on lahke ja toon sõbralik, edasi hakkab ka keel/jutu sisu oma olulisust ilmutama. Lisaks tundele, et tal on turvaline olla ja teda ümbritseb armastus, hakkab laps õppima miks, kuidas ja millal mingid meeleolud mida tähendavad.

Kas "ei" suhtes peaks saama läbi rääkida? Hr Juul arvab, et siis on see ok, kui täiskasvanu ei pea "ei"-d nii oluliseks, et kas või nui neljaks, ning siis kui tegemist pole dialoogi asemel väljapressimise, manipulatsiooni või lunimisega. Järjekindlus ei tähenda homme samamoodi arvamist kui täna, vaid seda et olete kindlameelne oma väärtustes ning otsuste-tegude vahelistes seostes. Kui vanemad ei tegele oluliste konfliktide lahendamisega ning soovivad olla laste silmis popid, siis tekib lastes ebakindlus ja segadus ning nad õpivad täiskasvanutega manipuleerima ja neilt asju välja pressima.

Tundub, et meile on oluline tunda vabadust öelda "ei", enne kui saame öelda kindla "jah-i". Vastasel korral kas valetame, ütleme "Saab tehtud!" või ütleme leige "jah-i". Lapse puhul on hästi näha, kuidas tihti toimib ta hambaid pesema saatmine siis, kui väljendame selgelt oma soovi, siis kordame, siis eemaldume ja siiralt anname talle võimaluse oma esialgse "ei" "jah-iks" vahetada. Kui hakkad aga hoopis kritiseerima, veenma, ähvardama, siis konflikt eskaleerub.

Igaks juhuks mainin siin ära lapsetüübi - autonoomsed lapsed, kes ei taha, et neid kallistatakse, kui nad ise seda kontakti ei algata ning kellele ei meeldi tavamõistes hoolitsemine. Tegelikult on neil samamoodi igatsus läheduse järele, aga neile on samas väga oluline, et nad saaks ise otsustada millal ja kui palju seda saada. Neile võib pakkuda erinevaid asju ja tegevusi ilma survestamata, st neile on eriti tähtis vabadus öelda "ei".

10-14.-aastaste puhul hakkavad järjest rohkem mõjule pääsema eakaaslaste arvamused ja hinnangud, kuid ega lapsed koduseid väärtushinnanguid siis unustanud pole. Nüüd püüavadki nad kahe "tule" vahel laveerida. Vanemad saavad jätkuvalt öelda "ei", aga peavad leppima sellega, et vastandumine on vältimatu, nii et tegelikult peaks (vaikselt) toetama lapse õigust öelda samuti "ei". Pikkade läbirääkimiste ja karmide konfliktide esinemise tõenäosus on seotud sellega, kui edukalt on vanemad lahendanud lapeea konflikte.

Teismelisena võtab noor enda eest vastutuse enda peale ja see on ka ta arenguülesanne. Ütle "ei" seal, kus sa tunned, et see õige on ja noor teeb ise järeldused vastavalt oma kasvatusele, kogemustele, eesmärkidele ja unistustele. Teismelised teevad nüüd endale selgeks oma "ei" ja "ja" piirid. Selles eas ei tohiks vanemad enam oma ideoloogiat lapsele peale suruda, vaid see peaks olema võrdsustatud lapse kujuneva ideoloogiaga. Vanemate "ei" puhul ei tohiks niivõrd oluline olla pealejäämine kuivõrd suhte ja usalduse säilitamine. Üllataval kombel ütlevad paljud täiskasvanud oma teismeea kohta, kui nende vanemad ei ole neid käskinud ega keelanud, et neil oli kohati tunne nagu neid ei armastatudki. Usaldus teiste vastu on tegelikult meie tunne ja usaldamatus tekib siis kui meie ootustele ei vastata. Usaldus käesoleva kirjatüki kontekstis on aga see, et usaldame, et laps annab endast parima sellisena nagu ta on ning et tema eesmärgid on ok.

Lastekasvatamise argipäev

Oh eile oli ilus õhtu: kutsuti külla, söödeti kõht head-paremat täis ning sai naistega jutustada oma kolm tundi jutti. Palju oli juttu laste kasvatamisest ja sel teemal natuke ka kirjutan.

Alustasime söömisest ja just emade vaatevinklist st et juttu tuli erinevate roogade tegemisest kuna pereliikmete sh laste menüüeelistused on erinevad. Koolis õpetatakse meid, et ei tohi eeldada, et laps peab sööma kõike, mis ette pannakse. Täiskasvanutel on oma lemmikud ja vastunäidustused ja nii võivad need olla ka lastel. Aga kust läheb piir lihtsalt pirtsutamise ja inimõiguse austamise vahel? Mina mõtlen naiivselt, et kujundan kunagi oma lapse söömisharjumusi enda järgi. Selle peale naersid teised mind välja, et ega see päris ikka nii ei käi. Kogenum ema andis hea nipi, et kaasa lapsi söögitegemisesse, siis on tõenäosus ka suurem, et nad pärast valmistatut ära ei põlga. Koolis räägiti targalt, et laps saab kodus süüa seda, mida majapidamises leidub. Kui vanem ei taha, et ta haukab ainult komme ja küpsist ning loputab selle limonaadiga alla, siis varugu kappi ka muud tavaari. Kõlab loogiliselt.


Edasi liikusime teemale, et millal on õige aeg hakata lapsele koduste toimetustega seotud ülesandeid andma selle asemel, et kõik eest ära teha. Üks ema vastas lihtsalt - siis kui sinu tehtut hakatakse iseenesest mõistetavaks pidama ja sa selle ära tunned. Ea osas see selgust ei toonud, aga tegelikult ju ka juba kolme aastast võib hakata harjutama mänguasju ise tagasi oma kohale panema kui õhtu käes ja liikuda siis kui ta suuremaks saab selle poole, et paneb ise oma mustad riided pesukorvi, koristab oma tuba jne. Selgitus on see, et igaühel peres on oma kohustused, nii elu lihtsalt käib. Mõnes peres käib koristaja ja võib kerkida küsimus, kas see tekitab lapses pildi, et nii peabki olema mistõttu ta muutub eriti lohakaks, sest tädi ju tuleb kolmapäeval ja teeb kõik korda. Kuna paljuski on koristamine naiste õlul, siis mina küll soovitaks võimaluse ja naise poolt väljendatud vajaduse korral koristaja peale mõelda, sest kasvastulikuks tegevuseks jääb piisavalt koristada ka vahepealsel ajal ja uskuge mind reeglina on naine palju rõõmsam, kui on üks suur asi to-do listis vähem.

Üldise distsiplineerimise juurest jõudsime trenniteemani. Leidsime, et eriti sporditrennis käimine on lapsele väga kasulik, sest siis õpib ta selliseid asju nagu täpsus, kohusetunne, eesmärgi suunas töötamine, järjekindlus, teistega arvestamine jms. See on nagu vanemate kasvatustöö lisa, mida trenn ja treener teeb ja minu meelest eriti võiks see kasuks olla poistele, kes ehk ei ela isaga koos ja kes saavad siis mehe eeskujuks võtta oma treeneri. Väidetavalt õpetab organiseeritult hobidega tegmine ka oma aega paremini planeerima, mis jällegi on väga väärt oskus täiskasvanu maailmas.

Igatahes on lapsel vaja reegleid ja piire, siis nad tunnevad ennast turvaliselt. Selle asja juures aga on kaks keerulist tahku. Sellel hetkel kui ema või isa midagi keelab või siis vastupidi just käsib teha, tundub see ehk tüütu ja näägutamine ehk siis laps ei pruugi väljendada tänutunnet. Samas aga psühholoogiliselt mõjub see ta närvisüsteemile hästi kui on teada, mida talt oodatakse ja mida mitte. Teine raskus tekib siis, kui vanematel on erinevad nägemused sellest mida ja kuidas peab tegema. Kui nüüd mõlemad ajavadki oma joru, siis see on lapsele väga segadust tekitav ja võib tekkida lõksus olemise tunne st kui ma teen ühe vanema meele järele, siis teine pahandab ja vastupidi. Lõks on väga halb lapsele taluda mistõttu on kaks võimalus: kas vanemad lepivad siiski ühiselt kokku, mida nõuda või siis tõesti hakkavad tegema paaris ja paaritu kuupäeva harjutust. See tähendab, et paariskuupäevadel käib kõik nii nagu üks vanem ütleb ja paaritutel teine. Tihti on harjutuse tulemus see, et vanemad mõistavad kui jabur see situatsioon on ning leiavad endas motivatsiooni omavahel kokkulepped saavutada.

Jah vanem olla on suur väljakutse, aga siiski 100% seda väärt, eksju!

Laste pärast koos ja muud lahutusest

Mingil hetkel sain nahutada, et kirjutan kurbadest ja rasketest teemadest. Mõnda aega olen sellest hoidunud, aga kuna üldiselt arvan, et eriti vajavad inimesed abi keeruliste teemadega, siis tulen nüüd ühe juurde tagasi.

ETV-s jookseb huvitav 6.-osaline sari lahutusest. Seal räägivad Rootsi lahutatud perede emad-isad-lapsed miks, kuidas jne. Tegemist on väga siirate ülestunnistustega, mis võivad ka ehk minu lugejaid natuke lohutada, et ka teised on selliseid hirmsaid mõtteid mõelnud. Näiteks ütles üks naine, kelle juurest mees ära läks (neil oli kaks eelkooliealist last) ja umbes aasta pärast pere tuttavaga kokku kolis, et tal oleks kergem olnud meest leinata kui teada, et ta on õnnelik kellegi teisega. Samuti tõdes ta, et kui tuli endal võimalus kolida uue mehe juurde kaugele, siis ta tegi seda rõõmuga, et mehele kätte maksta. Sellised emotsioonid on alguses tõenäoliselt paratamatud, aga paljud ei lase neil tegudeks transformeeruda.

Lastepsühholoogilt küsiti, kas on võimalik lahutatud abikaasaga hästi läbi saada ja sõber olla. Ta vastas, et tõenäoliselt esimesel lahusoleku aastal mitte. Siis töötatakse kõiki segaseid tundeid läbi ning nende läbitöötamine on ka eelduseks, et pärast saaksid suhted normaliseeruda. Sarnane soovitus kehtis ka vanemate teineteise mahategemise kohta, et kui kuidagi muidu ei saa, siis aasta otsa võib seda osaliselt paratamatuks pidada, aga rohkem küll mitte. Üldiselt ütles ta selgelt, et seda ei tohi teha, sest isegi kui teine on sulle väga vastik, on ta su lapse ema või isa, kes too armastab ja hoiab.

Konkreetses peres lastele lahkumineku põhjust ei selgitatud. Lapsed nägid, et isa läks ära mingisse umberikku korterisse ja tõlgendasid seda nii, et ema viskas isa välja. Tüdruk tundis isale kaasa ja kui ema nendega kolida tahtis, siis nad olid väga vastu, kuna soov oli isale lähedale elama jääda. Aastaid hiljem tuli juhuslikult juttu, et isa läks hoopis ise ära. Tütar avaldas selle peale emale arvamust, et oleks võinud ikka tõtt rääkida kohe siis, et ta ei oleks isa vihkama hakanud. Ütles ka seda, et oleks tõde teades, saanud emaga lähedasem olla kui oli. Tõenäoliselt siis osaliselt ta süüdistas ema selles, et isa lahkus. Kahju. Mida sa teed selle tagantjärele tarkusega? Siit saavad ainult teised õppida.

Nüüd 20 aastat pärast lahutust olid mõlemad eksid poja 30.-sel sünnipäeva peol. Naine tunnistas, et neil oli nii lõbus, et kojugi ei tahtnud minna. Oleks võinud varem paariti suhtlema hakata, arvas ta. Kui piisavalt kaua on aega möödas ja mõlematel uued suhted, siis lastega seotud sündmustel võiks tõesti proovida osaleda ja püüda avatult tunnetada, millised emotsioonid tekivad. Lapsed kommenteerisid, et nende jaoks on see väga väga meeldiv, et nüüd nende kõik vanemad nii hästi läbi saavad.

Mis minu jaoks aga kõige huvitavam oli, oli see, et üks sotsioloog intervjueeris tuhandeid inimesi küsides neilt, kas nad on lahutuses just lastena osalised olnud ja kas nende peres on palju konflikte olnud. Lisaks soovis ta teada, kuivõrd neil endil nüüd täiskasvanuna esineb emotsionaalset ebastabiilsust ja psühholoogilisi probleeme (ei tea mis metoodika järgi aga vahet pole). Selgus, et nii neil, kelle vanemad olid ikka veel koos, kui neil kes lahutuse üle elasid, aga mitte palju konflikte, oli tulevikus 8-10%-l psühholoogilisi probleeme. Kaks korda rohkem (see tähendab iga viies) raporteerisid probleeme need, kelle vanemad ei lahutanud, aga tülitsesid palju. Sotsioloog tegi uuringust järelduse, et kasvavale lapsele on vanemate tema pärast koos olemine pigem kahjulik ja seda juhul kui ta on sagedaste tülide tunnistajaks. Siit mina küsiks edasi, kas selline vaikselt tuli-tuha-all hõõguv konflikt on ka konflikt, aga vastust võime ainul aimata. "Ükski uuring ei näita, et laste pärast kokkujäämine hea on." Kohe toodi illustreeriva materjalina ära ka kaksikute jutt oma vanematest. Nad kisklesid pidevalt ja lõpuks tulid laste juurde, et meil on teile üks jutt. Lapsed küsisid, et kas lahutate, mille peale vanemad olid väga üllatunud, et kust nad teavad, aga lapsed vastasid, et arvestades, kuidas te läbi saate, siis me isegi tahaks, et te lahku läheks. Lapsed tajuvad ka siis kui neile ei räägita probleemide olemasolu vanemate vahel ja kui see kestab sarnase intensiivsusega pikalt (kui pikk on pikk?), siis peaks tegema ühe kahest otsusest: kas hakata tööle selle kallal, et asjad paremaks muutuks või kui lootust endas ei leita, alustada lahkuminekuprotsessi. Kuna lahkuminek on kõigile valuline, siis kindlasti võiks ikkagi enne abi otsida, aga see on igaühe enda otsus. Muide ülalnimetatud uuring näitas, et lastest, kes kogesid lahutust, aga mitte (palju) konflikte, koges hiljem psühhologilisi probleeme 14%. Samas on teised uuringud näidanud, et lahutus iseenesest pole lastele tingimata jääva mõjuga (konfliktid võivad olla).

Mis siis edasi kui otsus on lahkuminek? 2005.a. elas Rootsis 20% lahutatud paaride lastest mõlema vanemaga. See tähendab, et elasid vahepeal isa ja siis ema juures. See protsent on palju kasvanud, aga see võiks ka olla kõrgem. Mina siiski soovitan pöörduda nõustaja poole, sest ise ei oska tihti eraldada tundeid ja mõistust nii nagu võiks mistõttu võib asi minna hullemaks kui keegi seda oli ette näinud.

Arenguvestlus isiklikus suhtes

Täna oli tööl arenguvestluste ja tagasiside jätkukoolitus. Selle lõpus vahetasime natuke sõbrannaga päevamuljeid kui ta järsku tegi minu meelest geniaalse avalduse: miks ei võiks arenguvestlust teha ka paarisuhtes. Hakkasimegi arutama miks võiks ja miks mitte ning lähtusime meie vormist.

Kõigepealt võetakse kokku läinud aasta saavutused. Kuidas meie suhtel läks, mis olid eesmärgid ja kuivõrd need täitusid. Oluline on hindamisel jälgida nii eesmärgi saavutamist kui pingutuse määra võrreldes eelmise perioodiga. See punkt ajas meid kihistama. Samas kui naine on äsja esimest korda emaks saanud, siis loomulikult on tema pingutus uue rolli tõttu suurem kui siis kui oli ainult kahene komplekt ning seda võiks tunnustada. Kui aga vastupidi viimane laps pesast lendas ja jäid ainult eite-taati, siis ehk oli pingutuse määr väiksem. Kumbki pole halb ega hea, vaid lihtsalt on.

Edasi tulevad üldised suunad ja siis neile vastavad aastased eesmärgid. Üks koolitaja mainis meie õppegrupile kord, et tema naisega eesmärgistab oma aastat, et siis ei jää vale muljet, et elu põhisündumsed on abiellumine, lapse saamine ja siis ongi kõik. Suhte värskusele ja arengule aitab kindlasti kaasa, kui ette võetakse näiteks uue hobi omandamine või vana hobiga koos tegelemine, aga miks mitte ka väikse reisi tegemine suvel kaunil Eestimaal või kord kuus teatris käimine. Leidsime ühiselt, et mehele võiks see meeldida just seetõttu, et siis kaob naise poolt pigev näägutamine, et millal sa... näiteks lastetoa remondi ära teed, sest teil on tähtaeg paigas ja siht silme ees.

Põnev teema on poolte tugevused ja nõrkused ning arengusoovid ja -plaanid. Üks ütleb kõigepealt enda kohta oma arvamuse välja ja siis teine täiendab ning pärast vastupidi. Oma väidete eriti kriitiliste toetuseks võiks olla näited ja faktid. Koos arutatakse, millise joone endas arendamine suhtele kõige enam kasuks oleks ning mõeldakse välja, kuidas areng võiks toimuda. Miks mitte ka suhte teemade puhul kaardistada paar koolitusvajadust kas siis kurustel osalemise näol või raamatu lugemisena. Ka kellegi oskaja coaching võiks mõnel juhul sobida.

Siis on järg tagasisidel üleüldiselt, et kuidas sina kui minu paariline oled aasta jooksul käitunud ja mida võiksid teha, et veel toredam oleks. Arutada võib ka seda, millist rolli on mõlemad valmis võtma uuel aastal ning kas ollakse valmis ka liikuma nt Eesti piires või kaugemale.

Kogu see protsess võtab umbes kaks tundi kui ettevalmistus on tasemel ja kui hästi läheb, on mõlemal pärast selgus suhte ja teise osas olemas ning konkreetsed kokkulepped ka. See peaks motivatsiooni tõstma ja kergendavalt mõjuma.

Niisiis, mida arvate? Nimetus pole küll seksikas, aga see oleks ju võimalus aeg maha võtta, rääkida asjadest, mis olulised, teineteisest ühtemoodi aru saada, suhte arengu eesmärkides kokku leppida, tagasisidet saada ja anda, parendustegevusi planeerida. Kas te teeksite seda?

Sõbranna peika arvas, et tema kaoks umbes nädal enne planeeritud aega kuskile mõneks ajaks ära st väldiks vestlust. Selline esmane reaktsioon on mõistetav kuna mehi pigem hirmutab suhtest rääkimine. Nad kardavad, et siis on midagi halvasti, et nad ütlevad asju valesti ning pärast on siis veel halvem.

Ma siiski ütlen nagu ameeriklased: "Think about it!" Oma klientidele mõeldes arvan, et mõned ei oleks minuni jõudnud, kui nad oleksid ise enne olulistest asjadest rääkinud. Julget pealehakkamist!

Isaks olemine pärast lahutust

Viimasel ajal olen juurelnud sellel teemal, kuidas jääda isaks pärast lahutust. Üldiselt olen kuulnud palju klassikalist süüdistamist, et mehed on südametud ega tunne pärast lahkuminekut oma laste vastu enam huvi, jättes kogu koorma ema kanda. Kindlasti on neid mehi oluliselt rohkem kui tahaks, aga on ka teistsuguseid.

Olen kohtunud mitmete meestega, kes on dilemmas: kuidas suhelda oma lastega ilma et peaks suhtlema ka eksiga. Kogemus on just nende isade osas, kes on endale teise kaaslase leidnud ning seetõttu pere juurest lahkunud. On selgunud, et nad soovivad oma võsukestega edasi suhelda, aga keeruline on seda nii korraldada, et nende ema kohtumisel ei figureeriks. Kui mees on ära läinud ja isegi kui see ei olnud tüliga, siis tõenäoliselt ei taha ta enam oma eksiga väga palju suhelda. Miks? Näiteks selle pärast, et ta peab seda uue kaaslase suhtes valeks, ta ei taha tunda end süüdi rohkem kui ta seda teeb, sest vähemalt esimesed aastad on just süütunne see, mis eksiga seoses kiirelt meelde tuleb. Seega lastega kohtumine nende kodus, on küll mõneti mugav, aga teisalt pingeid tekitav. Kui süütunded ekskaasa osas kõrvale jätta, siis lahkumishetk võib lastele olla igakord kui uuesti äraminek ning nende pisaraid ja mangumist on raske taluda.

Olgem ausad, ega naised, kelle mees on teise juurde läinud, ei ole ka just vaimustuses, kui too pidevalt endises kodus virvendab. Mingil hetkel ei tahaks enam mõelda enesehaletsushoos, et ma ei olnud piisavalt hea, ei tahaks olla vihane, ei tahaks tunda ebaõiglusetundest tekkinud raevu, et miks ta nii rõõmus on kui mina ikka veel kurb olen. Tahaks oma eluga edasi minna. Nii ongi mõlemal lapsevanemal piisavalt põhjendusi, miks mitte enam kohtuda ja õhus piisavalt küsimusi, kuidas lapsel lasta kohtuda.

Ka lapsele võib situatsoon keeruline olla. Ta võib tunda ennast ise süüdi, et vanematel nii läks ning ta võib ka tunda otseselt väljendamata survet hoida selle vanema poole, kelle juurde tema elama jäi. Samas on ju mõlemad kallid ja rängalt mõjub see, kui laps on sunnitud valima. Ta näiteks näeb, et ema uurib, mida ta isaga linna peal tegi ning on kurb või vihane kui laps rõõmsalt sellest jutustab. Selleks et ema mitte pahandada, võib ta hakata kohtumistest hoiduma kuigi tegelikult tahaks neid jätkata. See on lõks, millest peaks last hoidma. Avalik teise vanema kritiseerimine lapsele ei ole hea toon ning oma negatiivsete emotsioonidega toimetulekuks peaks pöörduda pigem teise täiskasvanu - lähedase sõbra või sugulase poole.

Niisiis kuidas olla isa edasi kui ise ei taha kaasaga kokku puutuda ja/või eks ei soovi sind näha? Üks soovitus on leppida kokku ajad mil laps isaga on ning et see koht on mujal kui lapse kodus või on sel ajal lapse ema sõbrannadega väljas või trennis või poes. Vähemalt alguses st värskelt pärast lahutust, võib kokkuleppe teha ka selle kohta, et kohtumiskoht ei ole isa uues kodus, kus on tema uus naine. Ega neutraalseid paiku ju palju pole eriti, kus saaks näiteks 2-5 aastasega kvaliteetaega veeta, aga laps väärib seda, et oleksime võimalikult loomingulised. Oleks tore, kui ema ka kaasa aitaks, sest olles oma järeltulijaga rohkem koos teab ta, mis lapsele meeldib.

Võib ka helistada ja kirjutada, kui kohtumine pole võimalik, aga see nõuab lapse emalt valmidust vajadusel neid kommunikeerimisviise vahendada.

Kui lapsed on juba nii suured, et otsustavad ise isaga suhted taastada, olles vahepeal aastaid ülse mitte suhelnud, on see väga tore. Karta aga võib, et kui isa enam kuidagi lapse elus ei figureeri, siis tekib selline võõrdumine, et uuesti kontakti võtmine tundub ebamugav ja ka ebaoluline, eriti siis kui majja on tulnud kasuisa, kes on omaks võetud.

Siiski oleks rõõmustav, kui laps tunneks oma mõlemaid vanemaid, saaks neilt õppida, neile toetuda, näeks isa käitumises ja olekus endale sarnaseid jooni ning tunneks oma bioloogilisi juuri.
Siit ka üleskutse naistele, kelle mehed on nüüd mujal: püüdke leida enda jaoks sobivaid viise, kuidas laps saaks isaga suhelda, kui isa seda soovib. See kui ta tihti külas ei käi või ei helista, ei tähenda, et ta lapse peale ei mõtle või ei hooli. Üleskutse läheb ka uutele naistele, et te lubaks isadel olla isad. Aitäh!