Sunday, October 10, 2010

(Suhte)tervis peitub mõtlemises?

Hiljuti õpetas ühel seminaril mind naisterahvas, et igal päeva tuleb alustada liigeste soojendamisega. Kõigepealt tuleb mudida varbaid, eriti suurt varvast, sest see on seotud seisvate mõtete ja seedimisega; siis hüppeliigese ümbrust, mis reguleerib ärkvelolekut ja unisust; edasi põlve alt, mis aitab ärevuse ja maksaprobleemide puhul; jätkata õla ja küünarvarre mudiga. Lootose poosis jalatallad vastamisi põlvede maa poole surumine samal ajal pearinge tehes lõpetab "võimlemise". Kõiki harjutusi peab saatma sügav ja rahulik hingamine kõhu kaudu. Kui muuta selline ärkamine rutiiniks, siis see pidavat haigusi eemal hoidma. Yeah, right ...


Sellel suvel oli Shanghais psühhiaatria konverents, kus avaldati väga mõtlemapanev uuringu tulemus. Olete ehk kuulnud placebo efektist, mida tihti seletatakse lahti ravimi võtmise näite abil. Kui te usute, et tablett mida võtate, aitab teid, siis see tihti ka aitab isegi siis kui sellel tegelikult ravimile omast keemilist koostist pole. Harvemini räägitakse nacebo efektist - kui sa ei usu, et mingi asi nt ravim sind aitab, siis selle manustamise tulemus on praktiliselt null.

Nüüd aga uuriti seda, kui inimene võtab ravimit ning ta seda ise ei tea. Oskate arvata, mis siis ravimi mõju on? Vastan teie eest - pea olematu. Seega mõjutab meie tervenemist haigustest ravimite abil see, kas me ise neisse usume. Tõenäoliselt laste puhul siis mõjutab see, kas vanem(ad) ravimitesse usuvad. Ma arvan, et meie teadvuse mõju ei piirdu ainult sellise situatsiooniga, vaid seda saab laiendada ka suhtetervisele.

Usun siiralt, et õnnelik suhe algab juba enne inimesega kohtumist. See algab siis, kui sa mõtled, milline inimene sulle sobiks ja kellega oleks rõõm koos olla. See algab siis, kui unistad kuidas te koos olete, mida teete jne. Ma arvan, et nii loome reaalsust. Kui tegemist on uskliku inimesega, siis lisandub veel soov, et las mu kaaslane olla mulle sobiv Tema hinnangul, sest mina ei tea, kes mulle hea on. Tihtipeale meie valikud on piisavalt juhuslikult ehk emotsioonidest kantud a la ta tekitab mus meelidvat ärevust (I get butterflies in my stomach) või siis jällegi ehk liialt praktilised - ma juba tunnen teda, tal on juba materiaalne kindlustatus olemas, ma olen juba piisavalt vana ja peaksin kellegiga olema jms. Tean juhuseid, kus naise kolm partnerit on olnud kõik väga sarnased, aga suhe mitte jätkusuutlik ja siis ta on endale palunud sobivat kaaslast ning kohanud esmapilgul ootamatut matchi, aga kes hiljem ongi selleks õigeks osutunud.

Mul on sõbranna, kes ütleb, et ta on "pasamagnet" ja ma alati hurjutan teda, et ära räägi nii, siis sa just tõmbadki keerulisi situatsioone ligi. Samamoodi võib olla suhetega, et kui sa mõtled, et normaalseid mehi-naisi pole olemas, siis sa leiadki sellise, kes kinnitab su arvamust. Tasub oma mõtteid kontrollida.

Oletame et suhe on juba olemas, siis sellega rahulolu on jällegi minu meelest paljuski seotud sellega, kas sa üldiselt vaatad elu kui pooltäis või pooltühja klaasi. Eestlased minu meelest väga õnnetunnet ei väljenda, pigem kui on hästi, siis öeldakse, et on normaalne või siis ei öelda midagi. Ei tea, kas see on tagasihoidlik väljendusviis või tõesti tunnete tundmise madal määr, aga ma arvan, et see mängib rolli selles, kuidas sa oma suhtega rahul oled. Kas sa otsid kõiki neid väikeseid asju, mille üle rõõmustada ja mille kohta oma kallimale aitäh öelda? Kas sa kahtluse või arusaamatuse korral pigem usud, et su armastatud tahtis/tahab sulle head ja hoolib? Huvitav kui paarisuhtes üks on optimist ja teine pessimist, siis kumb nö peale jääb - kas optimist on teisele eeskujuks või tõmbab pessimist partneri negatiivsuse spiraali kaasa.

Arvan, et eriti oluliseks muutub mõtlemise suunamine siis kui tegemist on suhte kriisiga ja näiteks üks pool on teisele haiget teinud ning on sellega teises tekitanud usaldamatuse. Kui nüüd "patukoti" iga järgmist sammu tõlgendada kui järgmist katset petta, valetada jms, siis kas saavad asjad paremaks muutuda. Väljapääs on see, et mingil hetkel kahtlustaja/kahtleja valib mõtte muutuse - julgeb loota, uskuda, näha head. See võib teisele osapoolele mõjuda innustavalt ning tema motivatsioon saada selliseks kaaslaseks nagu teine juba teda näeb võib oluliselt suureneda. Miks mitte proovida? Ja kui läheb ikkagi halvasti, siis mina väidan, et sa ei ole kaotanud, pigem kaotad siis kui ei anna endale võimalust ning oled oma hirmude kütkes kammitsas.

Võite vabalt vastu vaielda!

Olge terved!