Minu pimedam pool

Ma arvan, et te nõustute minuga, et igaühel on oma pimedam pool - see pool, mida hea meelega ka enda eest vahel varjaks. Kui oleme ümbritsetud teistest inimestest, siis ei ole hea toon olla kade, kuri, tujukas, egoistlik ja mis kõik veel. Samas need omadused just avalduvad teistega suhtlemise käigus. Lapsed õpivad vanemate keelamisest, milline tohib olla. Õpivad sedagi, et kui pisikesena on ehk mõningased mööndused lubatud, siis suurele lapsele on juba suuremad nõudmised, sest ta suudab seda, kuna tema enesevalitsemise oskused ja sealhulgas ka emotsioonide talitsemise võime on rohkem arenenud. Ma ei tea, millal areng lõpeb ja usun, et on teatud impulsiivsust, mis ka osadel täiskasvanutel veel välja lööb, aga mingil hetkel oleme me omandanud ühiskonnale sobivad käitumismallid ning reeglina oma pimedama poole kenasti ära peitnud. Küsimus on, kas see kuidagi ahistab inimest, kas ta tunneb ennast kuidagi vähem endana, allasurutuna soovides vabaks lasta.

Kui näete suhtes esimest korda, kuidas kallim mossitab, kui ta ei saa oma tahtmist ning ärritub silmnähtavalt, kui seltskonnas kaaslase naljade peale kõvemini naerdakse, siis teate, et teatud meeldimise vajadus on asendunud turvatundega, et ta võib olla natuke rohkem tema ise ja see on ok. Eks teise valmisolekut ole selleks ajaks natuke alateadlikult testitud ka ning nii ma lubangi endal nüüd ta ees vihast nutta ja raevust rusikaga vastu patja lüüa. Tore on olla suhtes, kus sa ei pea kartma, et sinu järgmine "libastumine" emotsioonide vallas võib lahkumineku kaasa tuua, aga kas peab meie kõige kallim olem see, kes kogu meie jama endale kaela saab? Alati ei ole negatiivsed emotsioonid ju temast tingitud, vaid teistest meie ümber ning vahest tõesti on lihtsalt paha tuju. Mind pani mõtlema ühe mehe ütlus, et ta armastab oma kaaslast liiga palju selleks, et talle oma tumedat poolt näidata. See kõlas armsalt - see et ta soovis säästa naist oma sisemistest võistlustest, mis oleks muidu naisele kaasa toonud muret ehk rusutust ja abitustki. Samas on minu nägemuses hea suhe siiski see, kui sa saad olla haavatav. Tõenäoliselt on küsimus doseerimises st millal on küll küll ja karikas hakkab üle ajama.

Mida soovitada? See on värskendav vabadus, kui kaaslane tunneb sind iga kandi pealt ja ikka ütleb õrnalt, et armastab. Sa tunned selle piiri ära, kus sa oled talle väga tänulik, aga ei kasuta seda ära. Kui on lihtsalt halb päev, siis ütle seda, sest nii välistad selle, et teine hakkab palavikuliselt mõtlema, et mis ta valesti tegi või ütles. Hea suhe on siis kui mõlemad annavad natuke järgi ja just nendes asjades, mis on tegelikult in the grand scheme of things väheolulised. Isegi kui tunned kadedust, siis kuskil tunned ju ka rõõmu, et teisel hästi läheb. Isegi kui sa ei saa oma tahtmist, siis tea, et pikajaline harmooniline suhe on palju rahuldustpakkuvam kui ühekordne puhas egolaks. Ja nii me tantsime koos seda suhtetantsu, ei ole pooli, vaid on üks tervik, teine tervik ja koos MEIE!